TUNNE TEADLAST | Riigiteadlane Triin Lauri: Riik peab olema kasvu vedur, mitte nagu telliskivi jala küljes

Forte ja Eesti ülikoolide rubriigi „Tunne teadlast“ selles osas tutvustab end Tallinna Ülikooli riigiteadlane Triin Lauri, kes on pühendunud inimeste heaolule ja võimalustele poliitikaga seda mõjutada.

Eelkõige on tema töö teravik suunatud hariduspoliitikale. Ta on teravalt juhtinud tähelepanu sellele, et juba algkoolist alates on lastel Eestis ebavõrdne ligipääs heale haridusele. Kõige pakilisemalt lahendab Triin Lauri hetkel koos Haridusministeeriumiga küsimust, kuidas teha põhikooli lõpus laste gümnaasiumisse pürgimine praeguse keerulise süsteemi asemel lihtsamaks ja loogilisemaks.

Nimi: Triin Lauri

Vanus: 51

Amet: Tallinna Ülikooli avaliku poliitika dotsent

Peamised tegevussuunad: riigiteadus ja heaolupoliitikad ning selle raames eelkõige hariduspoliitika

Link ETIS-e teadlase profiilile: https://www.etis.ee/CV/Triin_Lauri/est

Milline uurimisprobleem sul hetkel käsil on? Miks sellega tegelemine ühiskonnale oluline on?

Esiteks töötan Inglismaalt King’s Colledge’ist juhitud viieaastase Euroopa Komisjoni projektiga, mis keskendub erinevate riikide heaolupoliitikatele. Sellel on täiesti uudne lähenemine – see uurib koos huvikaitse organisatsioonidega inimeste kogemusi heaolupoliitikate taotlemisel. Eestis on kaasatud näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koda.

Kaardistame selle projekti raames, mida inimene peab tegema, et toetust taotleda ja kätte saada ning uurime, millised on seda tehes tema digivõimalused või -takistused, vahel ka digilõhed; milline on bürokraatia. Selle kõrval huvitab meid, kuidas haavatavad inimesed tajuvad toetuse taotlemise protsessi – kuidas see kogemus mõjutab nende heaolu ja väärikust. Näiteks kas üksikvanema elu Eestis, Ungaris, Hispaanias, Suurbritannias või Norras erineb lisaks toetuste määrale ka sellepoolest, milline on laiem suhtumine üksikvanemasse. Samu asju uurime erivajadustega või raskustesse sattunud inimeste ning teiste haavatavate gruppide puhul. Eraldi mõttekoht on, kuidas üldse uurida haavatavaid gruppe.

Teises projektis uurime õpetajate digiprofessionaalsuse mõju laste õpitulemustele. Seda projekti juhib Tallinna Ülikool ja haridustehnoloogia professor Kairit Tammets ning rahastatakse Euroopa Horisondi raames. Projekti laiem fookus on viie riigi õpetajate digiprofessionaalsusel, selle edendamise võimalustel ja mõjul haridustulemustele. Minu uurimisrühma jaoks on oluline eelkõige see, milline on digipädeva õpetaja mõju erinevat tüüpi õpilastele. Tahame teada saada, kas õpetaja head digioskused või üleüldse tehnoloogiarikas õpe ja klassiruumid mõjutavad enim tüdrukuid või poisse, lapsi linnas või maal, Võrus, Narvas või Tallinnas. Uurime, kas need mõjud on eri gruppide lõikes erinevad ja mil määral digitehnoloogia süvendab või leevendab olemasolevaid haridusprobleeme.

Ühest küljest on tõendeid, et digipädevusega on võimalik personaliseeritud õppe eesmärke paremini täita, aga selle saavutamiseks on rida tingimusi. Neid tingimusi selle projekti sekkumistega testimegi ning nagu Horisondi projektide juures tavapärane, siis on kaasatud ka inimesed, kes aitavad teadustulemusi Eesti hariduspoliitikasse viia.

Kolmandaks on koostöös EBSiga algamas rakenduslik arendusprojekt, kus püüame koos Haridusministeeriumiga leida lahendust põhikoolijärgsete koolikohtade jagamise probleemile. Nimelt on gümnaasiumisse raske sisse pääseda, sest peale selle, et gümnaasiumikohti on vähem kui õppida soovijaid, on kogu eksamite ja sisseastumiskatsete süsteem liiga keeruline, raiskav ja läbipaistmatu.

Selles, et praegune süsteem ei toimi, on ühel meelel nii ministeerium, kohalikud omavalitsused, õpetajad, koolijuhid, õpilased kui lapsevanemad. Aastaid on seda ebamõistlikkust vahendanud ka meedia. Otsime paremaid lahendusi teiste riikide, sobitusalgoritmide ja interdistsiplinaarse teadmise najal.

Mis on sinu teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud teadmine, saavutus või avastus?

Tegutsen valdkonnas, kus saavutusi mõõdetakse pigem kõrgetasemelistes avaldamistes ja rahastuse võitnud projektides – nende „päris ellu“ jõudmise ahelad on pikad ja hajusad. Seega saab rääkida pigem nihetest alusraamistikes, mille najal uusi teadustulemusi tõlgendada. Suur edasiminek on see, et üha enam on hakatud huvi tundma heaolupoliitikate vastu, mis toetavad inimeste kaasa sündinud tahet ja vajadust panustada. See ei tähenda raskustesse sattunud inimeselt särasilmse panustamise eeldamist, vaid nutikat tasakaalu toetuste ja teenuste vahel, mis aitavad panustamistahet turgutada ja tähendusrikkust otsida.

Heaolupoliitikate käsitlemine pelgalt robinhoodliku ümberjagamisena on kitsarinnaline, sest alahindab nii otseseid (nt oskused) kui kaudseid (nr suhe riigiga) seoseid heaoluriigi ja majandusvõimaluste vahel. Elujõulisem on disainida heaoluriik selliselt, et see oleks meie ühine asi, mitte miski, mis sõltub valitsejate suuremeelsusest. See on oluline mõtteviisi erinevus, mis mõjutab pikas plaanis ka tasakaalu ühiskondliku solidaarsuse vs annetuspõhise heaolu vahel.

Kui riigi kehtestatud reeglid ja poliitikad on suunatud võimaluste loomisele, siis saab heaoluriik olla ka kasvu vedur, mitte nagu telliskivi jala küljes.

Kuidas jõudsid teaduseni?

Olen teaduses väga värske, tulin akadeemilisse maailma alles natuke üle kümne aasta tagasi. Kui 1991. aastal keskkooli lõpetasin, oli elu Eestis üsna sassis. Justkui sellest oleks vähe, siis ma ei saanud ühe enda rumala vea pärast ülikooli sisse – sain sisseastumisel ühel kolmest eksamist hindeks nulli, täiesti teenitult. Mu enesekindlus kukkus sellest saapasäärde. Järgmistel aastatel pidin nägema kurja vaeva, et enesehinnangut tagasi ehitada. Siin on raske alahinnata mu pere, aga ka klassiõe Kaire Põdra rolli, kes moel või teisel tähenduslikuks osutusid.

Kuna ajad olid segased, jõudsin karjääri teha nii Estonia laeval „meremehena“, Kärdla keskkoolis õpetajana, tarkvarafirma juhatuses, ka EBSi õppeosakonnas. Kui astusin doktoriõppesse, oli mu CV kirju ja ootasin kolmandat last.

Mis sind teaduse juures köidab?

Teadusega tegelemise juures on eriti kulda väärt see, et targemaks saamine ongi minu töö. Teistes ametites võib olla nii, et kui aega on, siis püüad lugeda ehk teadmiste laiendamine on lisaväärtus, aga teadlasena on kirjandusega kursis olemine, uute uurimisvõtete omandamine ja nende rakendamine minu esmane ülesanne. Ma väga loodan, et see annab ühiskonnale ka tagasi.

Millise enda teadustöö tulemuse üle oled eriti uhke?

Mind rõõmustab, et astun pikkade sammudega heaolupoliitikate mõju ja olemuse selgitamise juurest ka nende kujundamise juurde.

Väga paljud uksed avanesid mulle, kui paar aastat tagasi sain töötada rahvusvahelise tippteadlaste rühmaga, mis tegeles kaasaegsete heaolupoliitikate mõtestamise ja kujundamisega erinevates maailma nurkades. Kaardistasin seal enda kolleegi Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professori Anu Tootsiga Balti riikide heaolupoliitikate arenguid. Tagasivaates tundub, et see lõi soodsa pinnase järgmistele töövõitudele, näiteks edukale konkursile Oxfordi ülikooli õppejõu kohale või ETAGi järeldoktorantuurile Konstanzis.

Mida soovid järgmiseks tõestada?

Loodan, et mu järgmise kümnendi töö on muu hulgas iseenda uurimisrühma kokku panemine mulle oluliste teemade uurimiseks.

Mind huvitab näiteks väga see, kuidas heaolupoliitikad peegeldavad tagasi inimeste poliitikaeelistustes ja hoiakutes. See tähendab heaolu mõiste mõtestamist, aga aitab ka aimu saada, miks ja kuidas tekivad sotsiaalsed ja poliitilised lõhed; mis viib inimese pettumuse või heitumuseni; miks inimesed muutuvad manipuleeritavaks; miks osa inimestest radikaliseeruvad ja miks inimesel kaob ära huvi osaleda ühiskonnas.

Oluline on ka teada saada, kuidas säilitada inimestes huvi „enda nabast“ kaugemale vaatamiseks ent ka kriitilisus – et pimesi ei usutaks kõike, mida nähakse ja loetakse.

Vastamaks neile küsimustele on riigiteaduste kõrval vaja kaasata ka teadusharusid, mis aitavad mõista inimeseks olemist, aga ka metodoloogilist nihet, mis seniste indiviidikesksete tööriistade kõrval aitab paremini selgitada konteksti ja suhete olulisust meie elukaare kujundamisel.

Mida sa oma teadlaskarjääri jooksul veel korda soovid saata?

Teadlaste roll on sageli peidetud probleemide esile toomine, näiteks tõdemus, et Eestis ei ole ligipääs haridusele nii hea nagu seni oleme endale kinnitanud. Meile on tundunud, et lastel on olenemata pere taustast ja toimetulekust väga hea võimalus heaks hariduseks, aga üha enam on andmeid, mis näitavad, et ühtluskooli sees on toimunud samm-sammuline liikumine selles suunas, et lisaks keelepõhisele eraldamisele, õpivad ka erineva sissetulekuga perede lapsed juba esimesest klassist erinevates koolides.

Usun, et olen koostöös oma kaasautoritega aidanud siinsesse poliitika kujundamisse tuua teadmist, et hariduspoliitika edu sõltub suurel määral sellest, millised on teiste valdkondade poliitikad ja ka muud ühiskondlikud protsessid selle ümber. Nende seoseahelate mõistmiseks on väga olulised andmed, sh pikiandmed, mille osas meil olukord liiga hea veel ei ole.

Ses valguses olen väga õnnelik, et olen koos mõne TLÜ kolleegiga kaasatud vast ellu kutsutud Heaoluteaduste tippkeskuse tegemistesse, mida juhib TÜ ning mis hakkab innukalt leevendama nii andmemuresid kui muid heaoluga seotud valukohti.

Milline on Eesti ideaal hariduses?

Ideaalis on vaja siduda nn hea ja halb kirjusus nii, et hea jääks peale. See tähendab, et haridussüsteem peab arvestama teadmusühiskonna kasvavast keerukusest tuleneva vajadusega üha mitmekesisemate ja dünaamilisemate haridusvalikute ja karjääriradade järele. Seda peab tegema moel, mis ühiskonna sidususele lõivu ei maksa. Haridusuuringutes on üsna valdav konsensus, et hariduse madalamatel astmetel peavad hariduslikud erinevused olema ohjatud. Vaja on häid juhiseid, kuidas seda teha.

Mis paneb sul Eestis või maailmas toimuvaga seoses südame kõige enam valutama?

See, mis toimub Ukrainas, pani mind paljusid asju ümber hindama. Ma tõesti olin enne naiivne ja arvasin, et meil on ühiskonda vaja rohkem mehi, kellel on empaatiavõimet ja kes tahavad lastel mähkmeid vahetada, ja vähem püssilaskjaid. Täna ma arvan, et meil on ühiskonda vaja nii mehi kui naisi, kes oskavad püssi lasta ja ka mähkmeid vahetada. Me oleme täiesti uues olukorras.

Minu ülesanne uurijana on seda mõista ja mõjutada haridus- ja heaolupoliitika seda mõõdet, mis arendab sotsiaalset vastutustunnet ja ajendab inimesi meie ühiste asjade nimel tegutsema.

Milline oleks tänane maailm ilma teaduse ja teadlasteta?

Maailm oleks ilma teaduseta pimedam ilmselt nii otseses kui kaudses mõttes. Peame teadlastena enam pingutama, et teadlaste teadmised jõuaksid inimesteni – pärisellu. See ei juhtu kunagi automaatselt. Hariduses on sageli õpetaja see, kes uued teadmised igapäevapraktikas ellu viib, muudes poliitikates on see sotsiaaltöötaja või maksuametnik. Selliste „tõlkijate“ oluline roll poliitika elluviimisel on olnud seni alahinnatud.

Kuna elame äreval ajal, on meil ekstra kohustus teha väga tarku ja teisi hoidvaid otsuseid ning neid ka targalt ellu viia.