Vaakumi kui sellise mõistmine on meie jaoks peaaegu ületamatu ülesanne, kuna see on niivõrd tugevas vastuolus meid ümbritsevas keskkonnas valitsevate tingimustega.
Kõik meie kogemused piirduvad äärmiselt kokkusurutud, tihedalt rahvastatud ja dünaamilise killukesega universumist, mistõttu võib meie jaoks olla keeruline tõeliselt aru saada eimiskist või tühjusest. Kuid see, mis meie jaoks Maal on normaalne, on mujal universumis tegelikult äärmiselt haruldane. Väga valdav osa universumist on nimelt peaaegu tühi.
Keskeltläbi oleks kosmiline ruum üsna tühi ka juhul, kui gravitatsiooni poleks olemas. „Universumi ruumala, kuhu mateeria mahtuda saab, on väga palju suurem selles sisalduva aine mahust,“ selgitab USA-s tegutseva California tehnikainstituudi Caltech teoreetilise astrofüüsika järeldoktor Cameron Hummels.
USA kosmoseagentuuri NASA osutusel on universumi keskmine tihedus 5,9 prootonit (positiivse laenguga subatomaarset osakest) kuupmeetris. Ainet ühtekokku kogudes võimendab gravitatsioon aga tühjust mõnedes universumipiirkondades.
Lühidalt öeldes tõmbuvad kaks suvalist massiga keha alati teineteise poole. See ongi gravitatsioon. Teisisõnu „armastab mateeria viibida ülejäänud mateeria seltskonnas,“ märgib USA-s New York City’s tegutseva Ameerika loodusloomuuseumi astrofüüsika osakonna vanemteadlane Jackie Faherty.
Kosmoses liigutab gravitatsioonijõud teineteise läheduses asuvaid kehasid teineteise poole. Kui nad liituvad, kasvab nende ühine mass suuremaks, ja suurem mass tähendab, et nad tekitavad koos tugevamat gravitatsioonijõudu, millega tõmmata enda kosmilise ainekänkra külge üha rohkem ainet.
Sedamööda, kuidas taolised gravitatsioonilised tulipunktid ümbruskonnast üha rohkem ainet endasse neelavad, tühjeneb nendevaheline ruum, tekitades kosmilise vaakumi.
Universumi alguses olid lood aga hoopis teistmoodi. Pärast Suurt Pauku jaotus mateeria universumis ühtlasemalt, peaaegu nagu udu. Miljardite aastate jooksul koondas gravitatsioon selle ainese aga asteroididesse, planeetidesse, tähtedesse, päikesesüsteemidesse ja galaktikatesse ning jättis nende vahele planeetide-, tähtede- ja galaktikatevahelised õõnsused.
Kuid ka kosmiline vaakuum pole täiuslikult "puhas". Galaktikatevahelises ruumis on aine tihedus väiksem kui üks aatom kuupmeetri kohta, mis tähendab, et isegi galaktikatevaheline tühjus pole täiesti tühi. Seal leidub aga märkimisväärselt vähem ainet kui mis tahes vaakumilähedases olekus, mida inimesed Maal laboratooriumides on võimelised matkima.
