Orbiidi säilitamiseks tuleb ISS-i nagunii regulaarselt varustada kütusega, mida toimetavad kohale kosmoselennumasinad. Kui kütusega varustamine lakkab või midagi muud viltu läheb, kukub jaam paratamatult alla.
Kütusega varustamise lennud jätkuvad kindlasti vähemalt 2024. aasta detsembrini. Kuna ISS on rahvusvaheline projekt — milles osalevad USA, Venemaa, Kanada, Jaapan ja ESA ehk Euroopa kosmoseagentuuri liikmesriigid —, on vältimatu, et selle ekspluatatsiooni lõpetamise otsus sõltub nii insenertehnilistest nüanssidest kui ka poliitilistest hoovustest.
Tehnilisest vaatepunktist on NASA prognoosinud, et ISS püsib orbiidil 2028. aasta lõpuni; analüüs ei tõstnud esile ühtegi probleemi, mis võiks välistada kosmosejaama kasutusperioodi pikendamise pärast 2028. aastat.
Siiski on selge, et ühel päeval saab jaama aeg ümber. ISS vananeb ja seda ohustavad pidevalt kokkupõrked kosmoseprügi ja mikrometeoriitidega. Kui inimesed jaama pensionile ei saada, teevad sellele lõpu peale kosmilised ohud.
Rahvusvahelise kosmosejaama ohutuse teemadel on korduvalt sõna võtnud NASA aeronautika ohutusnõuandekomisjon (Aerospace Safety Advisory Panel), mis tegeleb NASA kosmoselendudel rakendatavate ohutusmeetmete hindamisega.
Juba vähemalt kümne aasta jooksul on komisjon arutanud ISS-i ekspluateerimise lõpetamise küsimust, mille tegi päevakajaliseks NASA kosmosesüstikuprogrammi päädimine. Nüüdseks kasutuselt kõrvaldatud USA süstikuid oleks olnud võimalik kasutada ISS-i orbiidilt minematoimetamiseks.
NASA esindajate kinnitusel on nii kosmosejaama orbiidilt korralise kõrvaldamise kui ka võimalikele õnnetustele reageerimise stsenaariumid väljatöötamisel, ent hetkel mitte veel avalikud.
ISS-i kavandamine algas 1980. aastatel ja ehkki massiivses orbitaallaboratooriumis pole nüüdisajal midagi tavatut, oli selle rajamine toona enneolematu ettevõtmine.
ISS-i võib pidada kõige suuremaks rahuaja insenertehniliseks projektiks. Kosmosejaama tükid konstrueeriti maapinnal ja need ei kohtunud üksteisega enne kui alles orbiidil kokkumonteerimise käigus.
Kosmosejaama kokkupanek nõudis 42 eraldi kosmoselendu. Maa pinnal kaaluks jaam rohkem kui 408 000 kilo. See on peaaegu jalgpallistaadioni pikkune ja selle sisemuses on elukõlbulikku ruumi sama palju kui kuuetoalises eramajas.
„Kosmoseajastu alguspäevil ei tundnud keegi muret selle pärast, et ISS kunagi tulevikus Maale tagasi peab langema,“ märkis Harvardi ülikooli astronoom Jonathan McDowell, kelle eriala on nii orbiidil püsivate kui ka sealt alla kukkuvate objektide seiramine.
Kui ISS peaks Maale kukkuma juhitamatult, on sellega seonduvad riskid märkimisväärsed. Üle 400 tonni kaaluv jaam on kaugelt kõige raskem inimkätega loodud objekt, mis kunagi ümber Maa tiirelnud on.
Mida suurem on objekt, seda ebatõenäolisem on selle täielik põlemine atmosfääris. Korpusest eemale ulatuvate päikesepaneelide tõttu võib ISS kergesti juhitamatult pöörlema hakata, mis jaama päästmist oluliselt keerukustaks.
Mis iganes juhitamatu allakukkumise põhjustab, meenutaks selle tagajärjed mõneti lennuõnnetust, ainult et jaama rusud paiskuvad laiali märksa suuremale alale.
USA kosmoseagentuur NASA ja Venemaa riiklik kosmonautikakorporatsioon Roskosmos esitlesid 2017. aastal toimunud rahvusvahelisel astronautikakongressil teadustööd, milles kirjeldati mõnesid jaama errusaatmise stsenaariumeid.
Uurimus rajanes Venemaa kosmosejaama Mir 2001. aastal orbiidilt kõrvaldamise protseduuridel, kuid ISS on Mirist umbes kolm korda raskem.
Kongressil esitletud kava kirjeldab, kuidas ISS tavaliselt lennukõrgust säilitab. Kõige sagedamini käivitab ISS-i külge dokitud Vene rakett Progress oma mootori või pumpab kütust jaama peamise teenindusmooduli tõukurmootoritesse, et jaam saaks neid käivitades kõrgust ise korrigeerida. Mõlemal juhul tõuseb ISS kõrgemale.
Juhitud deorbiteerimise käigus teeks Progress sedasama tagurpidi, toimetades ISS-i madalaimale võimalikule kõrgusele. Selleks võib kasutada ka teenindusmooduli tõukureid.
Hoolikalt ajastatud rakettmootori-pursked manööverdaksid ISS-i madalaimale kõrgusele ainult orbiidi ühes kindlas punktis, mis teeb atmosfääri sisenemise kergemini prognoositavaks ja võimaldab sihtida jaama rusud Vaikse ookeani hõredalt asustatud lõunapiirkonda.
Ülejäänud töö jääb Maa atmosfääri hävitava jõu teha. Kui rakettmootorite juhitud käivitamise ja peatamise juures aga miski viltu läheb, kaob ka suutlikkus allakukkumise aega ja kohta täpselt määrata.
2017. aastal ilmunud uurimus kirjeldab nii korralisi orbiidilt kõrvaldamise protseduure kui ka ISS-il toimuvale võimalikule katastroofile reageerimise meetmeid. Kui jaama pardal midagi pöördumatult rikki läheb, on jaama haldavatel organisatsioonidel vaid kaks nädalat aega otsustada, kuidas edasi toimida.
