Mis on see ruum, mille sisse Universum laieneb? Asjatundja selgitab
Kujutlegem universumit lõpmatusse ulatuva kummipaelana. Kummipaela iga sentimeeter on tähistatud kriipsuga. Nüüd venitame kummipaela, kuni sentimeetritähised paiknevad üksteisest kahe sentimeetri kaugusel. Kummi pikkus on jätkuvalt lõpmatu, ent ometi on see veninud pikemaks!
Füüsikud ei kujutle „ruumi“ tühjusena, vaid sarnaselt pigem kirjeldatud kummipaelale. Seda nimetavad nad vaakuumiks (vaakumiks). Aineosakesed pole füüsikalises tähenduses muud kui võnked vaakuumis.
Vaakuum võib paisuda samamoodi nagu lõpmatu kummipael võib venida. Kuna see aga ulatub igas suunas lõpmatusse, pole sellel paisumiseks tarvis rohkem ruumi. Lõpmatuses on ruumi ju väga palju.
Valitseva füüsikateooria kohaselt suureneb galaktikate vaheline kaugus pidevalt; see on üks märke universumi paisumisest. Üldrelatiivsusteooria kirjelduses nood galaktikad aga tegelikult ei liigu; nende koordinaadid on fikseeritud. Kasvab lihtsalt ruum ehk vaakuum nende vahel.
Tõenäoliselt on paljud meie lugejaist tuttavad ruumi kaardumise kontseptsiooniga. Kui paigutada kahe liikumatu objekti vahele must auk, kasvab järsku nende objektide vaheline vahemaa (hoolimata sellest, et nad pole paigalt liikunud).
Niisiis pole „vahemaa“ niisama lihtne mõiste kui esmalt paista võib. Tähelepanuväärse hüpoteesi, et „ruum“ (s.t vaakuum) on paindlik ning et seda on võimalik koolutada ja venitada, pakkus välja Albert Einstein.
Tõenäoliselt tundub kogu see jutt paljude jaoks väga segane. See on täiesti loomulik. Olukorras, kus saame teada midagi, mis meie varasemate arusaamistega tugevasse vastuollu läheb, tähendab segadus esimest sammu mõistmise poole.
