1960. aastate algupoolel, kosmosevõidujooksu esimeses etapis ei teadnud ei Ameerika ega ka Nõukoguse teadlased tegelikult, kus asuvad planeedid nagu Marss või Veenus — kindlasti mitte sellise täpsusega, mis on vajalik kosmoselaevade manööverdamiseks.
Nad teadsid küll umbkaudu, kus võiks asuda sihtmärk nagu Veenus siis, kui kosmoseaparaat selle lähedusse jõuab. Kõnealusel juhul võis „umbkaudu” aga tähendada kuni 100 000 kilomeetrist möödapanekut.
Äärmiselt suur täpsus nõudis vahetuid mõõtmisi — sisuliselt samasuguseid, nagu muistsed meremehed laius- ja pikkuskraadide täpseks väljaselgitamiseks tegid, seilates lähedalt mööda saartest ja rannajoontest.
Üks kurikuulus näide, mis seda probleemi ilmestab, pärineb 1961. aasta algusest. Toona üritati läkitada kosmosesondi Veenusele. Otsa tegi lahti Nõukogude Liit sondiga Venera-1.
Nõukogude teadlased üritasid korraga nii Veenuse täpset asukohta määrata kui ka täpsustada astronoomilise ühiku pikkust, mida toona määratleti keskmise vahemaana Maa keskpunkti ja Päikese keskpunkti vahel. (Radarisignaalide peegeldamine Veenuse pinnalt oli üks võimalus teha seda Maalt lahkumata.)
Paar kuud hiljem avalikustasid Nõukogude teadlased uhkelt oma täpsustatud Veenuse-põhise astronoomilise ühiku mõõdu. Ameeriklased märkasid aga peagi, et see erineb u 100 000 kilomeetri võrra nende endi radaripõhisest mõõtmistulemusest ja tögasid Nõukogude kolleege, pakkudes välja hüpotesi, et nood on hoopis uue planeedi avastanud.
Ehkki Nõukogude sond tõenäoliselt siiski möödus Veenusest suhteliselt lähedalt, ei saa me kunagi teada, kui ränk oli selle loojate eksitus, kuna side sondiga oli vea ilmsikstuleku ajaks juba katkenud.
Nii kosmoselaeva kui ka selle planetaarse sihtmärgi täpse asukoha väljaselgitamise elementaarne probleem pole kusagile kadunud ka nüüdisajal. Vastupidi — see on kujunenud varasemast veelgi tõsisemaks.
Tänapäeval tegeleb planeetide asukohtade e efemeriidide seiramisega USA-s tegutsev reaktiivuuringute laboratoorium JPL (ingl Jet Propulsion Laboratory), avaldades hoolikalt kureeritud ja pidevalt värskendatavat teavet selle kohta, kus meie arvates asuvad planeedid, kuud, komeedid, meteoorivoolud ja asteroidid.
Mida kaugemale Maast me liigume, seda eksootilisemad on sihtmärgid ja seda keerukam probleem. Näiteks 2006. a Pluuto poole saadetud sondi New Horizons puhul sai NASA sihtkohta arvestada 0,00014 nurgakraadi täpsusega, mis annab u 13 000 kilomeetri suuruse asukohavea.
Olukorda muutsid isegi keerulisemaks raskestiprognoositavad trajektoorinihked, mida põhjustasid kosmosesondi plutooniumiga täidetud elektrigeneraatorist lähtuva ebaühtlase soojuskiirguse tekitatud tillukesed ja tabamatud jõud.
Tähtede ja nende orbiitidel tiirlevate planeetide füüsika hõlmab fundamentaalseid parameetreid, mis sõltuvad märksa väiksematest asukohamuutustest ja võivad sõna otseses mõttes määrata kogu süsteemi püsimajäämise või hukatuse.
Sellise nähtuse juured on sügaval gravitatsioonist mõjutatud kehasid ümbritsevas dünaamilises kaoses — taevakehade liikumise äärmiselt keerukas, ent siiski matemaatiliselt kaardistatavas ebastabiilsuses ja prognoosimatuses.
Ehkki kaoseteooria on teadlastele tuttav olnud juba 1880. aastatest alates, ei suudetud kuni 1980. aastateni välja töötada spetsiaalseid raale, mis matkinuks piisavalt täpselt meie Päikesesüsteemi planeetide gravitatsioonist ajendatud liikumist. Nood raalsimulatsioonid paljastasid, kui kaootiline on tegelikult kosmos, milles me elame.
Asjaolu, et nii tillukesed kõikumised võivad kaasa tuua nii radikaalselt erinevaid tagajärgi, ei mahu hästi pähe suuremale osale inimestest, kes loodavad maailmast leida täpselt ennustatavaid suurusi. Kaose mõjude adekvaatne hoomamine on miski, mis paistab olevat keeruline ülesanne meie liigi kui terviku jaoks.
Meile tuttavad loodusseadused on ju kõigest järeldused, mis rajanevad nt planeetide orbiitide või gravitatsiooni paratamatult ebatäpsetel mõõtmistulemustel või tulenevad loogikareeglitest ja algebra sümboolsest manipuleerimisest, millest viimast „mõõdetakse” inimmõistuse ja selle loodud masinate vahendusel.
Hämmastav on seejuures, kuivõrd hästi võimaldavad need seadused meil ometi mudeldada ja prognoosida füüsilise maailma aspekte.
Praeguseks on teadlastel õnnestunud probleemi püstitus sisuliselt pea peale pöörata, tänu millele on nüüd juba võimalik prognoosida erisuguseid kaootilisi looduslikke protsesse pidevalt muutuvatest ilmastikuoludest ebastabiilsete väärtpaberiturgude ja taevakehade liikumiseni.
