"Appi, mu skafander lekib!" ehk miks ei tohi kosmosevaakuumis hinge kinni hoida
Lühiajaline vahetu kokkupuude kosmilise ruumiga ei too inimestele kaasa mingisuguseid kohutavaid ja koheseid vigastusi.
Kõige suurem vaakuumiga seonduv risk inimkehale on meie vaistlik kalduvus hinge kinni hoida. Inimkeha ei jäätu kosmoses silmapikselt (vaakuum aeglustab soojuse juhtimist märkimisväärselt) ning seda ei tuhasta päikesekiirgus (ehkki kosmoselaeva päikesepoolsele küljele sattudes pole päikesepõletus välistatud).
Küll aga teeb organismile tõsist kahju hinge kinnihoidmine. Rõhkude erinevus punnis kopsude ja kosmose tühjuse vahel võib tekitada püsivaid kahjustusi ja kaasa tuua isegi surma, kuna kopsudesse kätketud gaasid paisuvad. Kuid isegi sellisel juhul ei lõhke inimene küpse arbuusina nagu mõnedes filmides.
Ehkki taoline olukord — ilma igasuguste kaitsevahenditeta kosmilisse vaakuumi sattumine — on enamiku jaoks meist ja isegi astronautidest äärmiselt ebatõenäoline, pakuvad uurimistööd antud valdkonnas, loomkatsete raames kogutud teadmised ning taoliste tingimustega kokku puutunud inimeste haruldased kogemused elulise tähtsusega teavet, mis võimaldab valmistada astronaute ette mitmesugusteks avariisituatsioonideks nagu skafandri lekkimine või tõrkumine avakosmoses viibimise ajal.
Kuidas peaks aga käituma lekkiva kaitseülikonnaga kosmosesse sattunud ruumilendur? Kõige tähtsam on mitte sattuda paanikasse ja mitte hinge kinni hoida.
Meelemärkus kaob üsna kiiresti, kuid uuringud annavad mõista, et kui kaaslastel õnnestub kosmonaudi keha paari minuti jooksul normaalse õhurõhuga keskkonda tagasi tuua, saab tema organism rõhuvahetusega probleemitult hakkama ja kosmonaut jääb elama.
