Täpsemalt puudutab üha enam teadusringkondades esile kerkiv küsimus surma definitsiooni. Kui kliinilise surma tunnusteks on näiteks pulsi ja hingamise lakkamine, bioloogiline surm puudutab aga hapniku puudumist ajus, siis värskeimad surmateemalised teadustööd viitavad, et võib olla ka teisi parameetreid, mille järgi surma hinnata.
Teadusajakirjas Scientific American ilmunud neuroteadlase Christof Kochi kirjutis pealkirjaga "Is Death Reversible?" ehk "Kas surm on ümber pööratav?" viitab selle aasta alguses teadusajakirjas Nature avaldatud teadustööle, mille eesmärgiks oli taaselustada tunde surnud sigade ajusid nii, et vähemalt osaliselt elufunktsioonid taastuks.
Kuigi praeguste katsete käigus ei suutnud teadlased ajudest teadvuse märke välja võluda (ning nad üritasid seda igal juhul vältida), suutsid nad siiski osa ajurakkudest taas elule turgutada. Kochi hinnangul viitab see, et surm on pigem protsess ning kui 20. sajandi alguses peeti surma tunnuseks hingamise lõppemist, siis praeguseks oleme me jõudnud olukorda, kus inimene ilma hingamiseta vabalt elada saab. Tulevikus võime tõenäoliselt taas sarnast elu definitsiooni muutust oodata.
Sigade eksperimendi juurde tagasi tulles, siis teadlased suutsid taastada terve hulga eluks vajalikke või seda defineerivaid iseloomujooni. Näiteks tarbisid ajurakud hapnikku ja glükoosi, sünapsid ja neuronid toimusid tavapäraselt ning ka paljudes teistes aspektides olid ajurakud täiesti tavapärased. Vaid elektroentsefalograafia (EEG) abiga oli võimalik tuvastada, et mingisugust ajutegevust reaalselt ei toimunud.
Kochi hinnangul võib olla aga võimalik, et juhul kui teadlased poleks kasutanud ajutööd summutavaid keemilisi ühendeid ning kui oleks loodud spetsiaalsed tehnilised vahendid, mis sellised unne suikunud ajurakud taas ellu ärataks, saaks aju soovi korral taas ellu turgutada. Samas esitab ta aga terve hulga probleeme, mida selline lahendus kaasa võiks tuua, eriti katsefaasis. Epilepsia, psühhoos, valu ja deliiriumihood on kõigest mõned võimalikud kõrvalmõjud, mis sellega kaasneda võiks.
Samas tõdeb Koch, et tõenäoliselt on paratamatu, et nüüd, kus mõte surma ninapidi vedamisest on välja käidud, on vaid aja küsimus, mil keegi seda katsetab, olenemata sellest, millised normid teaduslikus kogukonnas selliste katsete kohapealt paika on pandud. Samas viitab ta, et raamistiku välja töötamisega ei tohiks mingil juhul viivitada.
