Jube lugu: arheoloogid leidsid keskaegsest hauast õõvastava „kirstussünnituse“

Varajasest keskajast pärinev haud Itaalias tõendab, et toonased meditsiinivõtted võisid päädida üsna verdtarretavate tagajärgedega. Hauast leiti noore naise luustik, kelle jalge vahel oli loote luustik ja koljus auk, mis uurijate hinnangul oli ilmselt tekitatud ravieesmärgil.

2010. aastal Bologna suurlinnapiirkonnas Imolas avastatud hauas hästi säilinud surnukeha lebas telliskirstus selili, nägu ülespoole, mis annab mõista, et ta maeti igati kombekohaselt. Esmase analüüsi põhjal maeti naine langobardide valitsusajal, millalgi 7.–8. sajandil m.a.j. Loote säilmed ja peahaav andsid aga alust asja põhjalikumaks uurimiseks.

Ferrara ja Bologna ülikoolide uurijad hindasid naise vanuseks 25–35 eluaastat. Loote reieluu pikkuse põhjal järeldati, et see oli enne surma üsas viibinud u 38 nädalat. Arvestades, et normaalse raseduse keskmine kestus on 40 nädalat, pidi naine olema surmahetkel sünnitamisele äärmiselt lähedal.

Loode lebas hauas ebatavalises asendis — pea ja torso naise reite vahel, jalad aga vaagnaõõnsuses, nagu oleks loode väljunud vaid poolenisti. Selle põhjal järeldasid uurijad, et tegemist on nähtusega, mida nimetatakse kirstussünnituseks (ingl coffin birth).

Normaalsest sünnitusest plahvatuslikum

Haruldane sündmus, mida on kirjeldatud ka teaduslikuma terminiga „loote surmajärgne ekstrusioon“ (post-mortem foetal extrusion), leiab aset loomulike lagunemisprotsesside tagajärjel. Ehkki seda pole kunagi vahetult vaadeldud, usuvad uurijad, et surnukeha siseõõnsustesse lagunemise käigus kogunevad gaasid suruvad loote kehast välja.

Kuna loote väljutamiseks vajalik tunnel — tupekanal — on juba olemas, väljubki loode selle kaudu, mistõttu võib jääda mulje, et surnud naine on pärast surma sünnitanud. Taoline protsess võib aga osutuda normaalsest elussünnitusest märksa plahvatuslikumaks.

„Pärast koolnukangestuse taandumist ei tohiks emakakael lõdvestuda,“ kommenteeris günekoloog Jen Gunter Forbesile. „Oletatavasti toimub see nii, et gaaside rõhk kasvab, kuni surnud loode väljutatakse rebendi kaudu — sisuliselt paisatakse läbi emakaseina tuppe.“

Kirstussünnitused on üsna haruldased, eriti nüüdisajal, mil kemikaalidega töödeldud surnukehadest eemaldatakse enne matmist kehavedelikud, mistõttu on arheoloogiliste näidiste avastamine alati märkimisväärne.

Auk peas pidi leevendama kõrget vererõhku

Uurijad usuvad, et antud juhul võisid nii rasedus, surm kui ka surnu koljust leitud auk olla omavahel seotud. Teadusajakirjas World Neurosurgery ilmunud uurimuse kohaselt tekitati kolju keskpunkti puuritud auk trepanatsiooni käigus. Trepaneerimiseks nimetatakse muistset meditsiinilist sekkumist — augu puurimist pähe —, millega üritati leida leevendust mitmesugustele häiretele.

Augu juures oli näha jälgi, mille võis tekitada ringikujuline lõiketera, nagu ka kolm rööpset põikivagu, mida on täheldatud teiste trepanatsioonipatsientide säilmete juures. Lisaks leiti koljust augu kohalt väikseid joonekujulisi sisselõikeid, mis viitavad puurimist ette valmistavale peanaha avamise operatsioonile. Koljul olid isegi näha paranemise märgid, mis annab mõista, et naine elas pärast ränka protseduuri veel veel vähemalt nädala.

Miks peaks keegi tahtma puurida auku väga raseda naise koljusse? Tõenäoliselt oli põhjuseks preeklampsia.

„Kuna trepaneerimist kasutati kunagi laialdaselt kõrgvererõhutõve ravis koljusisese vererõhu langetamiseks, oletasime, et too sisselõige võib seonduda mõne rasedusaegse hüpertensiivse häirega nagu preeklampsia,“ selgitavad uurijad töö kokkuvõttes.

Preeklampsia-hoogude tagajärjel tekkiv eklampsia e raseda kramptõbi võib naisi mõjutada pärast 20. rasedusnädalat ning hüpertensiivsed häired on tänase päevani kõige sagedasem ema sünnitusaegse surma põhjus.

Trepaneerimine oli laialdane

Selle haiguse peamiste sümptomite hulgas on kõrge palavik, tõmblused, peavalud pea ees- ja tagaosas, tugev koljusisene rõhk ja ajuverejooks. Kõiki neid sümptomeid raviti alates eelajaloolisest ajast kuni 20. sajandini trepaneerimisega.

Hoolimata kolju augustamisest — või just selle tõttu — ei jäänud naine elama. Uurimuses nenditakse ka, et surma põhjuseks võisid olla komplikatsioonid sünnitusel. Avastus on siiski huvitav, ehkki kahtlemata ka mõneti õõvastav, pakkudes näidet korraga nii keskaegsest trepaneerimispraktikast kui ka haruldasemast kirstussünitusest.