Teadlane selgitab: kuidas ja miks tekivad prügisaared?
Teaduste Akadeemia president ja mereteadlane Tarmo Soomere selgitab, kuidas liigub maailmameres vesi ja miks tuleb meri puhtana hoida.
Kui me viskaksime veepinnale miljoneid ujuvaid osakesi, näiteks jäätükke külmkapist, siis näeksime üsna pea, et nad pole ühtlaselt jaotunud. Mõnda kohta hakkavad nad kogunema, mõnest kohast kaovad ära. Mõnes kohas hakkavad lausa mööda spiraali minema ja moodustama keerist. Selle kõige taga on veepinnal liikuvad hoovused, millel on oma struktuur ja omad nimetused.
Vesi meres ei liigu, nagu jõgi. Vesi on koondunud keeristesse. Need võivad keerelda ühtepidi –tsüklonite moodi atmosfääris- või teistpidi – antitsüklonite moodi. Ühtepidi keerlevad keerised on suutelised ühtlaselt jaotunud jäätükikeste parvest tegema keerisekujulise mänguasja. Teistpidi pöörlevad keerised seda teha ei suuda.
Selle nähtuse taga on asjaolu, et vesi saab liikuda meres ka üles ja alla. Kui me paneme midagi veepinnale, siis selle pinna alt võib natuke vett sügavamale minna. Seda hüütakse “downwellinguks” ehk vee langemiseks meres. Kui seal tekib tühi koht, siis pinnal hakkavad jäätükikesed kogunema. Täpselt samuti toimivad ka plastmassitükid. Aga ka sinivetikad, mida meil suviti juhtub ikka meres olema.
Sellist situatsiooni, et mere visatud asjad jääksid ühtlaselt merepinda katma, samahästi kui ei saagi tekkida. Seda nähtust hüütakse laigulisuseks ja selline asi tekib seda liiki meres, nagu on meie Läänemeri ja kus vesi saab liikuda ka üles-alla mitte ainult pinnal.
Sellega on seotud ka hoopis keerukamad asjad. Meres võivad olla kohad, kuhu hakkab kogunema kõik see, mis püsib merepinnal. Keset Vaikset ookeani on tekkinud tohutud prügisaared sellistes kohtades, kus hoovused toovad kokku pinnal ujuvat prügi.
Praegu on võimalik välja arvutada, kuhu taolised prügisaared võiksid tekkida. Soome lahes on selliseid kohti kuus või seitse. Kui me teame neid kohti, siis on seal võimalusi mõistlikuks toimetamiseks. Kui tahaksime näiteks merelt kätte saada sinivetikad ja neist toota biometaani, siis tuleks meil minna just nendesse kohtadesse vetikaid püüdma, kuhu hoovuse ise korjavad kokku justkui kõik, mis veepinnal lebab.
Kui mõtleme sellele, et mõned meie jõed on suhteliselt reostunud ning kui peaksime valima millist jõge peaksime hakkama enne puhastama, siis peaksime hakkama puhastama esmajoones neid jõgesid, mille suudmest on otsetee prügisaarte tekkimiseni.
Sellised lihtsad nähtused on tegelikult kandmas endas väga keerulist dünaamikat ja rasket matemaatikat. Samas võivad need pakkuda meile täiesti uusi lahendusi mere kasutamiseks ja puhtamaks tegemiseks.
*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.
