Kas giljotiinisurm on valutu?
Surm giljotiini läbi oleks valutu, kuna giljotineerimise käigus lõigatakse seljaaju peaajuga ühendavad närvid hetkega läbi.
See paralüseerib inimkeha nii, et valuretseptorite signaalid ei saa enam mööda närve ajju kanduda — peast eemaldatud keha lõpetab funktsioneerimise.
See kehtiks eeldusel, et pärast seda, kui ta pea nelja ja poole kilogrammi raskuse, 65-kilomeetrise tunnikiiruseni kiirendava giljotiiniteraga kehast eemaldatakse, jääb ohver ellu, mis on ebatõenäoline. Giljotineeritav ei tunneks isegi tera puudutust, kuna see liigub lihtsalt liiga kiiresti.
Neile, kes tõttavad kuulutama, et giljotiiniga hukatute juures on täheldatud tõmbluseid, peame meelde tuletama, et kõikvõimalikud spasmid, kontrollimatud tõmblused ja silmade võbelemine võivad aset leida kuni viis minutit pärast surma.
Giljotineeritu aju sureb hapnikupuudusse, kuid see ei tähenda, et ohver tunneb valu. Paljud neist, kes surevad loomulikku valutut surma, tõmblevad samuti; nende silmad võivad pilkuda ja soolestik tühjeneda veel mitu minutit pärast surma. Kui inimene on aga juba surnud, et saa ta midagi „tunda“, ka mitte valu.
Giljotiini kui hukkamisriista tõhusust rahva heidutamisel selgitab asjaolu, et see ei keskendunud valule ja kannatustele, vaid eelkõige karistamisele.
Selle põhimõte oli, et toime pandud kuritegude eest tuleb hukatav maamunalt võimalikult kiiresti minema pühkida — talle ei tohi jätta isegi paari lisaminutit, mille vältel piinelda.
