Elu pärast surma: salapärased geenid, mis elustuvad kehas alles peale inimese surma
Mitte keegi ei tea täpselt, mis meist pärast surma saab. Kuid üks on siiski kindel — teadlased, kes seda uurisid, pidid üllatuma!
„Me tõepoolest ei tea midagi sellest, mis juhtub pärast surma,“ nentis Alabama ülikooli endine professor Peter Noble, kes aitas avastada tõika, et mõned pikka aega uinuvas olekus viibinud geenid võivad aktiveeruda isegi mitu päeva pärast organismi surma.
Geen kujutab endast komplekti DNA-st koosnevaid keemilisi juhendeid, mis ütlevad organismile, kuidas midagi teha. Geeni aktiveerumisel transkribeeritakse nood keemilised juhendid meie RNA-sse ning rakud saavad neid kopeeritud jadasid kasutada tarinditena keeruliste molekulide moodustamiseks.
Kui geen on nagu retsept kokaraamatus, siis geeni aktiveerimine on nagu koostisainete loendi koostamine, et saaksime kauba poest koju tuua ja toitu valmistama hakata.
Washingtoni ülikooli töörühm testis geenide aktiivsuse mõõtmise tehnikat. Kontrollkatses analüüsisid nad hiljuti surnud vöödiliste daaniote (ingl zebrafish) kudesid eeldades, et sedamööda, kuidas rakkude aktiivsus väheneb, väheneb ka uute geenikoopiate hulk. Seda teadlased ka täheldasid — aga mõnede märkimisväärsete eranditega. Nimelt aktiveerus pärast daaniote surma u 1% nende geenidest, nagu valmistunuks rakud midagi ehitama.
Kuna keegi polnud kunagi kuulnud sellest, et mõned geenid võiksid aktiivseks muutuda pärast organismi surma, oletasid uurijad, et tegemist on katsetes kasutatud aparatuuri hälbega. Korduvad katsed kalade ja hiirtega näitasid aga jätkuvalt, et mõned geenid aktiveeruvad tunde või isegi päevi pärast organismi elutegevuse lõppu.
Ülejäänud teadlaskond suhtus uurimuse tulemustesse üldiselt skeptiliselt, kuni Barcelona genoomikaregulatsiooni keskuse töörühm Roderic Guigó juhtimisel tuvastas geenide surmajärgset aktiveerumist ka inimkatsealustel.
Guigó ja tema töörühm analüüsisid geenide regulatsiooni uurimiseks kudesid, mis pärinesid oma keha teadusele annetanud surnud inimestelt. Sel ajal, kui Noble’i uurimus ilmus, oli nende uurimus juba käimas, mistõttu avastus ei üllatanud uurijaid. „Tulemus oli enam-vähem see, mida me täheldasimegi,“ kinnitas Guigó.
Need avastused võivad aidata teadlastel paremini mõista, kuidas geenid töötavad meie eluajal, ja võimalik, et parendada mitmeid meditsiinilisi protseduure nagu elundite siirdamine.
Veel üks arvestatav rakendus kahe uue uuringu tulemustele on kohtuekspertiisi valdkonnas. Kuna eri geenid aktiveeruvad eri aegadel pärast surma, võivad kriminalistid seda teadmist rakendada surma aja senisest täpsemaks hindamiseks.
Vastust küsimusele, miks peaksid mõned meie geenidest aktiveeruma pärast surma, pole seni leida suudetud. Noble arvab, et vihjeid võib anda see, millised geenid täpselt pärast surma „ellu ärkavad“.
Ehkki ükski neist „zombi-geenidest“ ei tekita kehas pärast surma nähtavaid füüsilisi muutuseid, on paljud neist seotud tegevustega, mida organismis tavaliselt väga hoolikalt reguleeritakse või pärsitakse.
Nt üks sellistest geenidest annab rakkudele märguande hakata valmistama lülisammast. Kui organismil on aga selgroog juba olemas, pole enam vajadust uut kasvatada.
Teised pärast surma aktiveeruvad geenid on seotud vähktõbedega. Võimalik, et teiste, neid tavaliselt pärssivate geenide puudumisel avaneb vähiga seotud geenidel võimalus taasaktiveeruda — nagu teismelistel, kes korraldavad peo, kui lapsevanemad kodunt ära lähevad.
Ehkki geenide taasaktiveerumise põhjused pole üheselt selged, saame uurimuste tulemuste põhjal järeldada vähemalt seda, et surm on seniarvatust mõnevõrra tüsilikum protsess. Surm ei tähenda, et kõik meie keha moodustavad miljardid rakud lakkavad töötamast, vaid seda, et nad lakkavad koos töötamast.
„Ma nimetan seda — üleminekut organismi kui terviku surmast sellele, mis toimub üksikute rakkudega — „surmahämarikuks“ (ingl twilight of death),“ rääkis Noble. „Kus lõppeb rakkudevaheliste sidemete hääbumine ja algab tervikliku, funktsioneeriva organismi hääbumine? See on kõige olulisem küsimus, ja vastust ei tea keegi.“
