PROOVISÕIT | Mercedes-Benz E-klass: traditsioonid tänapäevase tehnoloogiaga

Mercedes-Benz E-klass on pisut üle 30 aasta vana. Siis vahetas mudelikoodiga W124 (mille kohta tavatsetakse öelda, et see oli viimane tõeline Mercedese kvaliteediga toode ning värskelt iseseisvunud Eestis sai selle nimeks ministriklassi mersu) oma koha äriklassi sedaanide osas uue ja täiesti teistsuguse välisdisainiga auto vastu, kirjutab Accelerista.com.

„Kurbade silmadega mersu“ muutis varsti aga kurvaks ka omanike silmad, sest just kolmkümmend aastat tagasi muutus langzeitauto üsna tavapärase, lausa kehva kvaliteediga mudeliks. Omanikud seda kurbust õnneks kaua ei pidanud taluma, sest suure roostelembuse tõttu lagunesid need autod mõne aja pärast sõna otseses mõttes laiali.

Stuttgartis saadi aru, et asi on halb, ja asuti kiiresti olukorda parandama. Eelmisel kümnendil toodetud W212 mudelitähisega E-klass tõi Mercedese uuesti kvaliteetsete autode tootjate hulka tagasi ning edaspidi said kasutajad vaeva näha peamiselt elektroonika- ja tarkvaravigadega. Aga kel neid poleks?

Konservatiivsus on hinnas

Väliselt on muudatused võrreldes eelmise põlvkonna autoga tagasihoidlikud ja kui väga lohakalt vaadata, ei pane mudeliuuendust tähelegi. Selles auto- ja hinnaklassis väärtustavad kliendid konservatiivsust ning 30 aastat tagasi „kurbade silmadega“ juhtunud fopaad korrata ei taheta.

Laternad on muutunud pikemaks-kitsamaks ning LED-tehnoloogia võimaldab põnevat värvide mängu: ees on (nagu mõnel teiselgi noobelmargil) valgustatud iluvõre, tagatuled aga kannavad endas kolmeharulise tähe motiive. Pikkust on lisandunud paari sentimeetri jagu.

Väiksema C-klassiga võrreldes vaid 3 cm võrra kõrgem auto pakub sedaani kohta üllatavalt mugavat sisenemist-väljumist ning jahmatavalt palju pearuumi. Kahemeetristel läheb tagaistmel muidugi väga kitsaks, ehkki lisandunud sentimeetrid on läinud peamiselt tagaistujate heaoluks (mitte et seal varemgi kitsas olnuks), kuid keskmine eesti mees mahub sinna probleemideta.

Sõitjateruumi viimistlus ja kvaliteet on kolmeharulise tähe vääriline. Juhuse tahtel õnnestus autot võrrelda kõrvuti seatuna ühe hetke tippmudeli – EQE SUV-ga ning kuigi viimase küljes on hoopis kopsakam hinnasilt (hinnad algavad vastavalt 65 400 ning 95 520 eurost), on uus E-klass igas detailis kvaliteetsem. Vabandusi, et kalli veoaku tõttu tuleb mujal järeleandmisi teha, sedapuhku vastu ei võeta.

Kõigile piisavalt varustust

Mercedes ei tee saladust, et nii sisepõlemismootorit kasutavad kui ka EQ-seeria särtsumersud peaksid lähema kümnendi jooksul üheks saama. Algust tehakse küll A-klassist, kuid ka uues E-klassis leiab juba mitmeid vihjeid elektrifitseerimisele ning ka sellele jõuab (küll lisavarustuses) uksest ukseni ulatuv MBUX Superscreen.

Viimane pakub ohtralt võimalusi tänapäevase tehnoloogia nautimiseks – nii saab kõrvalistuja oma ekraani pealt sõidu ajal filmi vaadata, kuid juhi nägemisväli sinna ei ulatu – ohutus eelkõige. Proovisõiduautol seda funktsiooni siiski polnud tellitud (või aktiveeritud).

Ühtekokku on E-klassi lisavarustuse nimekiri üle kümne lehekülje pikk, nii et sealt on pea kõigil võimalik kombineerida endale meelepärane sõiduk. Et selle juures hinnasilt kogemata kuuekohaliseks võib minna, on paratamatus, kuid puuduliku varustusega Mercedeseid (ja mitte ainult Mercedeseid!) on järelturg täis ning neist hiljem lahti saamine keeruline. Kogu hinnakirja ja -varustusega saab tutvuda siin.

Armatuurlaua keskel paikneb kaamera, millega saab Mercedese sõnul nii veebikoosolekuid pidada kui ka endleid teha – mõlemat küll ainult seisva auto puhul. Paraku ei õnnestunud testi vältel kumbki, nii et tuli leppida üksnes tootja kinnitusega, et see äärmiselt väärtuslik võimalus on olemas – ehkki tõenäoliselt on kaamera peamine funktsioon hoopis juhi silmade jälgimine.

Kõik elektriliseks!

Esialgu piirdub mootorivalik nelja versiooniga, millest on kokku kombineeritud tervelt 11. Neist vaid kaks lihtsamat-soodsamat (üks mootoribensiini ja üks diiselkütust tarbiv) on ilma pistikhübriidsüsteemita, ehkki poolhübriididega on tegu ka nende puhul. Küll aga väärib positiivselt ära märkimist kahe pistikhübriidi puhul kasutatava veoaku mahtuvus – 25,4 kWh lubab paberil üle 100 kilomeetri emissioonivaba kulgemist ning see võiks olla enamikele inimestele täiesti piisav.

Testiautoks oli mootorite-veoskeemide pingerea eelviimane versioon, kus 150 kW arendav kaheliitrine ottomootor oli kombineeritud 47 kW arendava elektriajami ja nelikveoga. Õnneks on Mercedes E-klassile nelikroolimist lisades olnud tagasihoidlik – oleme varemgi kogenud, et see muudab manööverdamise küll mugavamaks, aga talvisel maanteel liigset enesekindlust ei sisenda.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.