Mina istun Mazda linnamaasturivaliku kõige tipmises mudelis CX-60. Autos, mille puhul eeldasin ma, et see ei meeldi mulle üldse.

Teate küll seda tunnet – mõnikord teate juba kohtumise eel, et seltskond, kellega kohtuma lähete, teile tõenäoliselt ei istu, kuid kohtumist edasi lükata pole enam võimalik. Nii oletegi korduvalt vabandusi otsinud. Ja äkki avastate selles seltskonnas inimese, kellega on millestki rääkida. Selline dialoog tekkis mul Mazdaga.

See on linnamaastur, tõenäoliselt kõige igavam ja sõidurõõmukaugem auto. Minu Miata ja selle hiigelauto vahel pole praktiliselt midagi ühist, kuid vähesed olemasolevad sarnasused tekitasid huvi.

Esimene asi, mis silma hakkab, on selle mõõdud. See on suur ja selle proportsioonid tunduvad justkui suuremast autoklassist pärit. Pikk kapott, piilari kalle, mis ulatub otse esiratta keskele – see on kaunis. Vaimustav siluett. Ja seda ütlen ma linnamaasturi kohta!

Tagaveoline platvorm tundub paberil esialgu rohkem sõidurõõmu lubavat kui enamuse teiste linnamaasturite puhul, kuid siin puutun kokku reaalsusega – auto on piisavalt suur, kõrge ja raske, seega agressiivne kurvide võtmine jääbki unistuseks.

Mazda CX-60 pistikhübriid

2,5-liitrise bensiinimootori ja elektriajami 330 hj kombineeritud võimsus tähendab hoolimata kogukusest kiiret starti – „sajani“ sprindib see muljetavaldava 5,8 sekundiga. Kuna CX-60 ei eelda pidevat kiiret sõitu, oli mul seda huvitavam teada saada, kui ökonoomne see on.

300 kilomeetri jooksul suutsin ma saada keskmiseks 6,4 liitrit „sajale“, ja seda ilma pistikust laadimata. Kui olete vastutustundlik kasutaja ja jätate auto laadima, peaks elektrienergiat jaguma 60 kilomeetri jaoks – paljudele piisav igapäevaseks sõiduks tööle ja tagasi.

Ja mu dialoog autoga õnnestus – ta kõneles minuga mugavuse ja nauditava sensoorse deprivatsiooni keeles. Minu arvates pole see üldse halb, kui potentsiaalne omanik seda hinnata oskab. Kes soovib numbreid, leiab need siit.

Vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.