PROOVISÕIT | Arteon Shooting Brake – Volkswageni postriauto?

Olen kuueaastane ja lähenen isaga vanale bussidepoo parklale. Ta on pisut närviline, mina aga tunnen teravat uudishimu, mis mind halli tellisseina taga ootab. Busside ja poolikute autode vahel, õlisel asfaldil seisab kullakarva Opel Ascona kupee. Praeguseks unustatud nimi, kuid see oli mu pere esimene auto, mida mäletan, kirjutab Accelerista.com.

Pärast Opelit ilmus pereellu teine põnev auto – universaalkerega Volkswagen Passat B3, mille ostis mu vanaisa. Selle autoga sõitsime mitmeid kordi reisile ja mäletan, kui väga mind üllatas sõitjateruumi ruumikus ja sõidumugavus, eriti võrreldes Opeliga. Hiljem ostis isa endale B3, seejärel tuli B4 ja kui ma suuremaks kasvasin ning juhiload sain, oli üks mu esimesi autosid roheline universaalkerega B3, mille ma sõbra ja isa abiga märtsis 2011 külmunud maast välja kaevasin. Tõenäoliselt jääbki VW minu jaoks alati seostuma universaalkerega, sest kõik Volkswagenid minu elus on seda olnud.

2007. aastal ilmus silmapaistvalt stiilne Passat CC – raamita klaaside ja pilkupüüdva disainiga neljaukseline kupeeliku joonega sedaan. 11 aasta pärast nimetati mudel ümber Arteoniks ja veel kolme aasta pärast ilmus see – Arteon Shooting Brake. Absoluutne kaunitar – lauge universaalkere, mille jooned meenutavad jahti. Võib-olla üks kõige kaunimaid VW-sid, mis kunagi välja lastud. Ma märkasin neid alati liikluses, eriti iseloomulikus kollases värvitoonis, need autod nägid välja justkui arvupõhised sakslased oleksid end lõdvaks lasknud ja disainerile öelnud – tee nii, nagu sina tahad.

Ootasin seda kohtumist ja ausalt öeldes olid mu ootused üsna kõrged. Ma ei ole VW praeguse mudelivalikuga väga tuttav – proovisin Multivani, sõitsin autorendist võetud T-Roci ja uue Golfiga. Ja kui esimene mulle väga meeldis, siis viimaste kohta ei saa ma midagi arukat öelda.

Arteon, mis mulle sattus, oli Elegance varustuses ja mida ma kohe armastasin – Alcantara istmed. Mugav, hubane ja ilus. Kapoti all – kaheliitrine 140 kW bensiinimootor, esivedu ja DSG. Selle, ühe populaarseima versiooni hind – 49 000 eurot. Muidugi pakutakse ka nelikvedu, diiselmootorit ja 236 kW mootoriga R-versiooni.

Pöörasin numbritele suurt tähelepanu väga lihtsal põhjusel – küsimused auto kohta hakkasid kasvama iga minutiga, mil ma selles viibisin. Olen alati pööranud suurt tähelepanu auto akustikale – kui see võimaldab mul sõidu ajal lemmikmuusikat nautida, siis ma mainin seda. Kui akustika on aga keskpärane, siis enamasti ei tõmba see proovisõidu ajal tähelepanu.

Arteon üllatas mind selles osas väga ebameeldivalt – 30-40% helitugevuse juures hakkab kogu sõitjateruum muusikaga kaasa nagisema, samal ajal kui kõlarid ise oma ülesannetega hakkama ei saa. Ja kuigi sellega võib harjuda, siis varustuse nappus kindlasti märkamata ei jää – autos on käsitsi reguleeritavad istmed, puuduvad pimenurgaandurid ning tagurduskaamera pilt on sama kehv kui 2018. aasta Kodiaqil, millega sõidavad minu vanemad. 360-kraadine kaamera puudub, aga võiks ju vähemalt ees olla? Ja kus on meeldiv meeleoluvalgustus?

Miks mulle see pettumuse valmistas? Väga lihtne – need valikud ei maksa ju midagi. Dacia Sandero 17 000-eurose hinna sees on ka pimenurgaandurid. Clio omab 22 000 hinna juures 360-kraadist kaamerat ja päris head muusikasüsteemi. Ja mõlemal neist autodest on meeleoluvalgustus. Need valikud on odavad ja nende puudumine Volkswagenis, mis ei ole odavauto, on minu jaoks mõistatus, mis riivab silma, kui olete oma elus proovinud rohkem kui ühte kaasaegset autot.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.