Deja-vu: uue põlvkonna Toyota C-HR tuleb, näeb, võidab. Jälle

Toyota C-segmendi sportlik kupee-linnamaastur C-HR on jõudnud uue põlvkonnani. Ylle käis Hamburgis uustulnukaga tutvumas siis, kui seda veel vaid stendilt näidati, kuid sõitmatagi on selge, et omas segmendis pole C-HR-ile jätkuvalt tugevaid vastaseid, kirjutab Accelerista.com.

Teise põlvkonna Toyota C-HR-i seisuesitlus Hamburgis tekitas mul deja-vu tunde, sest 2016. aastal osalesin sama auto eelkäija umbes samasugusel üritusel Milanos.

Tookord viskas avalikkus silda, sest üle pika aja tuli jaapani autotootja välja millegi erilisemaga – Toyota toonase juhi Akio Toyoda lubadus “Ei iial enam igavaid autosid“ sai C-HR-i tulekuga tõeks, esimene generatsioon korraldas C-segmendis tõelise tulevärgi ja tõusis Euroopas konkurentide ees liidriks.

Deja-vu: Aeg kaob, rõõmud jäävad

Deja-vu, sest ma pole arugi saanud, et aeg on nii kiiresti läinud – C-HRiga oleme vahepeal küll ära harjunud, kuid silma paistab see liikluses ikka ja populaarne massimudel on jätkuvalt, suurostjate seas on nii ettevõtteid kui ka rendifirmasid. C-HR-i puhul võib tõdeda, et mitte midagi poleks ju juhtunud, kui veel aasta-paar oleksid jaapanlased esimese generatsiooni peenhäälestamisega tegelenud.

Deja-vu, sest jälle saan ma ennustada: uue põlvkonna C-HR teeb omasuguste seas puhta töö. Näidake mulle, mis mudelid on need, mis sellega võistelda suudavad!? OK, elekter, ütlete – kortermaja elanik või suurfirma ei saa omale lubada täiselektrilist elu, sest laadimist kas ei ole või tuleb seda suvalisel ajal ette.

C-segment pole Toyota pärusmaa, ütlete – see on natuke tõsi ja ei ole ka. Euroopas kukub enamus toodetest tänapäeval just C-segmenti, sest see on keskmise suurusega linnadžiipide koht. Suurtel turgudel pole Toyota tõesti esikohal, sõltuvalt asukohamaast eelistatakse kas “sakslasi“, “prantslasi“ või “hispaanlasi“, kuid kui me vaatame, mis asi C-HR õigupoolest on, siis samasugust mudelit me teistelt tootjatelt ei leia ja tänu sellele on C-HR saavutanud soliidse positsiooni liidergrupis.

Kui C-HR turule tuli, hakati seda joonelt kõrvutama toonaste liidrite Nissan Qashqai ja VW AG kolmikute – Ateca, Karoqi, Tiguaniga. Müüginumbrid panid kõhklejate suud kinni ja võrdlemise asemel hakati C-HR-ist kui ajatust teenäitajast pajatama. Mida see ju (naljaga pooleks) ongi – esiklaasist paistab jube kenasti kõik kätte, samal ajal tagaaken oli esimesel genel üsna kitsuke, kõrgel ja pime – tagasi vaatamata aina edasi!

Ehk siis veelkord deja-vu, sest uudismudeliga on disainerid astunud taas kord tavaraamidest välja, võtnud üle Lexuselt tuttava omotenashi (seda ka uue Priuse puhul), panustanud jõhkralt detailidesse ning sihivad ilmselt veni, vidi, vici-trikki.

Eduloo tsementeerimiseks on kasutusele võetud digital native – mõiste, millest allpool juttu tuleb ning otsus vähemalt esialgu uudismudelit ainult Euroopas müüa (noh, olgu, Austraalias ka, aga aussied on Eurovisiooni-hulluse tõttu nagunii natuke peast eurooplased).

C-HR-i ostetakse välimuse pärast

Jep, loete õigesti: CH-R-i ostetakse välimuse pärast. Statistika põhjal valib rohkem kui pool ostjatest sõiduki selle meeldejääva disaini pärast.

Teisel kohal on hea juhitavus ning kolmandana toovad kasutajad välja C-HR-i soodsaid ülalpidamiskulusid. Kaksikajam säästab linnas kütust ja Toyotale omaselt auto eriti ei lagune.

Miinusena nimetati esimese CH-R-i puhul tagaakent: see oli tõepoolest kõrgel ja kitsas ning kabiinis valitses enamasti sume sügisõhtuvalgus. See viga on nüüd parandatud: uustulnuka kabiin on tänu akna kaldenurgale ja nutikamale “mööbli“ planeerimisele avaram ja valgusküllasem.

Uue C-HR-i peainsener Toshio Kanein kinnitas, et kõik, mis töötas esimese mudelipõlvkonna puhul, töötab ka edasi: platvormi põhiomadusi on parendatud, aga mitte oluliselt muudetud. Näiteks teljevahe jäi samaks, kuid tänu nutikatele disainivõtetele mõjub uus C-HR varasemast avaramana.

Üks tore fakt, mida edaspidi mälumängudes kasutada: C-HR-i teljevahe on sama mis Corolla Crossil. Poleks arvanudki!? Muidugi mitte, sest tegu on täiesti erinevatele kasutajaprofiilidele suunatud sõiduautodega.

Tagasi välimuse juurde: uue C-HR-i disainerid on suutnud selgi korral leida tasakaalupunkti, kus ühinevad nii futu – sõiduk näeb välja toredasti tulevikuline – , olmevajadused – idekas linnaauto, millega pole patt kasvõi Itaaliasse reisida kui selleks tuju tuleb –, ja ajas vastupidavuse – sarnaselt esimese genega võib ka tosina või enama aasta pärast C-HR-iga rahulikult letti sõita ning keegi ei aima, et isegi tootjapoolne veojõuaku ametlik garantiiaeg on juba mõnda aega läbi (see on 10 aastat).

Niisiis, nagu arvata võite, pole välimuse võti üksnes kahevärvilises keres ja LED-tuledes, vaid kindlustundes, mis laheda kerega kaasa antakse.

Tootjagarantii, lihtne hooldatavus, varuosade saadavus, mõtteviis, et see on (hea emotsiooniga tehtud) ost pikkadeks aastateks.

C-HR võib vabalt olla euroametnike märgade ökounede peategelane, iseasi, kas hommikul higisena ärgates on ametnikud rõõmsad, et neil on kellegi pealt direktiive maha viksida, või ahastuses, et jälle jääb üks trahv saamata…

Esimese põlvkonna C-HR tõi Toyotale kõvasti uusi fänne: koguni kolm viiendikku ostjatest olid “ülekargajad“, ja arvata on, et teine gene ei tee konkurentide elu kergemaks. Kuuldavasti kavatseb Toyota jätkata mõistuse häälega ja hinnastamisel vinti mitte peale keerata, kuigi sõiduki varustustase ja kvaliteet seda lubaksid – see omakorda tähendab, et brändihülgajaid tuleb juurde. Eriti on oodatud salapärase “digital nationi“ esindajad.

Me peame rääkima hübriidajamist

Toyota kohta öeldakse, et see on viimane autotootja, mis täiselektrilistele sõidukitele üle läheb. Alatu laim – koduturul on Toyota elektrifitseerumise pioneer. Euroopas on võetud asja rahulikult. Ja kuhu peakski kiiret olema, kui tegu on hübriidajamite turuliidriga!?

Ikka ja jälle see sama küsimus: miks me tahame lammutada ja tühistada tehnoloogiaid, mis on ennast tõestanud!?

Loe täispikka lugu ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.