Arhitekt ja füüsik Kaja Pae: kui tahame teadmispõhisemat maailma, peab see algama riigijuhtimisest

Juba aastaid teadusvõistlusel „Rakett69“ kohtunikuna kaasa löönud Kaja Pae leiab, et saade on teda ennastki kõvasti inspireerinud ja teadusega tegelema innustanud. Tema sõnul saavad noored saates kogeda, kui mänglev võib olla näiteks Newtoni esimese seaduse rakendamine või et kõlari ja külmkapi ehitamine pole üldse keeruline.

Oled juba aastaid tegutsenud teadusvõistluse „Rakett69“ kohtunikuna. Kuidas Sa saatesse sattusid ja mida see roll Sulle endale on pakkunud?

Kunagine hea kursusekaaslane füüsika bakalaureuseõpingute päevilt Aigar Vaigu kutsus mind 2015. aastal külaliskohtunikuks, see oli väga meeldiv kogemus ja 2017. aastast lõin kaasa juba põhikohtunikuna. Alles eelmisel aastal sain teada, et uuele kohtunikule oli tubli konkurss, ainult et konkureerijaid ei informeeritud.

Lühidalt öeldes on saates kaasalöömine mind ennastki kõvasti inspireerinud ja innustanud teadusega tegelema. Ehkki algselt oli küll mõeldud vast vastupidi. Tööga ma seda üldse ei võrdleks, „Rakett69“ saate tegemine on minu jaoks tõesti puhas rõõm. Eelvoorude ajal kuulame esimesel päeval läbi 100-140 noort. Võiks mõelda, et õhtuks oled surmväsinud, aga tegelikult on vastupidi – iga kord tunnen, et kui Eestis on sada niisugust noort, siis on meil lootust! Väga vahva on kandideerijatega kohtuda ja kuulda nende põnevatest huvialadest ja teadmistest.

Aastate jooksul on saate ümber tekkinud oma ökosüsteem – kogum sarnaseid inimesi, kellel on nii teaduse huvi kui ka tundlik ühiskondlik närv – nii et võttepäevad on alati äraütlemata nauditavad nii seltskonna kui ka mõttevahetuse poolest, millest on nii mõnigi kord kasvanud välja uued ettevõtmised.

Miks selline saade Sinu arvates oluline on?

Kuna tänavu jookseb juba 13. hooaeg, siis tänastel noortel on olnud võimalus „Rakett69“ saatele kaasa elades suureks sirguda. Eelvoorus noored kandideerijad ütlevad vahel, et nad on tõesti kõik saated ära vaadanud, mida nüüdseks on kokku üle kahesaja. Pole võimalik, et see ei jäta jälge. Üks mu tuttav humanitaaridest perekond ütles, et nad ei suuda rahuldada oma lapse teadushuvi, mida „Rakett69“ vaatamine tekitab. Sarnaseid näiteid uudishimu tekitamisest on õigupoolest palju ja ilmselt see ongi kõige tähtsam.

Kooliharidus on abstraktne (ma üldse ei kritiseeri seda, olen ise ka abstraktsuselembene ning üldistusoskus on oluline), aga teadmiste rakendamise ja tõlgendamise jaoks jääb koolis vähem tähelepanu või jääb see üldse kahetusväärselt vajaka. Aga siis on järsku saade, kus noored saavad ise kogeda, et kui cool ja mänglev võib olla näiteks Newtoni esimese seaduse rakendamine või et kõlari ja külmkapi ehitamine pole üldse keeruline. Kui meil varem oli Rate’i põlvkond, siis nüüd on Raketi põlvkond ja see on samm teadmispõhisema ühiskonna poole. Kutsun kõiki ka Ülemiste linnakus asuvasse Rakett69 Teadusstuudiotesse, kus saab saates olnud ülesannete lahendamist ise proovida.

Kas noored on aastate jooksul ka muutunud (kuidas lähenevad probleemidele, kuidas lahendavad ülesandeid jms)?

Seitsme aasta alusel on ilmselt ennatlik väga põhjapanevaid järeldusi teha. Kui saatetiimiga liitusin, ei olnud ma mõnda aega keskkoolinoortega kokku puutunud - toona hakkas silma, et noorte maailm on pigem klaasi taga ja puutetundlik – digitaalsete vahenditega seotud ülesanded läksid libedalt, kuid näiteks ehitamisega või üldse käelise tegevusega seotud ülesanded olid keerulised. Mulle on eredalt meelde jäänud, et ühes sugugi mitte lihtsas ülesandes tuli lõpuks lülitada lülitit, aga see oli selline vanaaegne kobakas elektriskeemi analooglüliti, kus on vaja hoova positsiooni muuta – kõik keeruline lahendati ära, aga võistlejad ei osanud kahtlustadagi, et niisugune asi võib olla lüliti. Ma tõesti vaatasin seda hämmeldusega.

Viimastel aastatel on silma hakanud, et võistlejad on kuidagi heas mõttes väga tundlikud, emotsionaalsed ning empaatiliselt suhtlevad. Kaptenid saadavad duelli iseennast ja meeskonnatöö sujub minu meelest hästi. See on küll midagi, mida tänastelt raketinoortelt õppida. Mulle meeldib EKA-s õpetades innustada tudengeid näidates neile Leonardo da Vinci to-do-listi, kus üle poole tegevustest moodustab mõttevahetus – selle järgi otsustades ajaloo üks suuremaid leiutajaid käis ja vestles inimestega. Aju on kollektiivne, pole midagi parata.

Mida peaks veel tegema, et noori rohkem teadusest huvituma panna?

Üldhariduskoolides võiks olla rohkem võimalusi uurimisprojekti tegemiseks. Kahjuks suudavad vaid mõned üksikud koolid seda praegu pakkuda. Eesti ühiskonnas on palju teadmisi, oleme teadmiste poolest head ja ka meie ülikoolid annavad korralikku abstraktset haridust. Aga projektipõhist õpet, st teadmiste rakendamist konkreetsel eesmärgil võiks olla ka ülikoolides märksa rohkem. Lisaks kipume olema väga head paljude valdkondade alusuuringutes, aga kahjuks ei jookse pidevat liini fundamentaalvaldkonna avastustest rakendusteni ehk et selleks, et meie majandus teadmismahukaks saaks, peame veel tublisti tööd tegema ja väga palju oma väärtushinnanguid kohendama ning hakkama interdistsiplinaarsust tunnistama lisaks loosunglikkusele ka hindamiskriteeriumites. Ma arvan, et selle süsteemi ülesehitamine muudaks teaduse atraktiivsemaks. Õnneks on deep techist nüüd rohkem rääkima hakatud, pealegi on Raketi oma kohtunik Heli Valtna lidareid tootev ettevõte Lightcode Photonics üks süvatehnoloogia rakendamise imetlusväärseid pioneere.

Kuid süsteemis, kus otsime puhtatõulisi teadlasi, on see ikkagi okkaline tee, mida käia. Äpid ja lihtsam startupindus on ju ka tore ja igati omal kohal, kuid tõeliselt olulised tehnoloogialäbimurded inimühiskonna ja kultuuri jaoks on alguse saanud siiski fundamentaalsetest avastustest laborites või ülikoolides ning teaduse atraktiivsusele aitaks kindlasti kaasa, kui noor andekas inimene näeb võimalusi fundamentaalavastustest ettevõtlust luua ehk seda ühiskonna jaoks rakendada, või lihtsalt seda, et teadlasena sa ei ole aheldatud vaid uurimismaailma. Võib öelda, et see on jõukohane väga vähestele, aga ma arvan muuseas vastupidi, see peaks olema soositud ja toetatud.

Kas mäletad, mis Sinu kõige lemmikumad õppeained koolis olid?

Ma olen õudne nohik ja jube uudishimulik. Lihtsam oleks öelda, et mind miskipärast väga ei kõnetanud geograafia ja vene keel. Eriti meeldisid keemia, matemaatika, kirjandus, ajalugu, filosoofia ja füüsika. Neid tunde ootasin alati.

Mäletan, kuidas keskkooli füüsikatunnis tulid pisarad silma. Õpetaja rääkis mu mäletamist mööda valguse kahetisest olemusest. Inimene ei saa kahjuks otseselt kogeda meist väga erinevas mastaabis suurusi ja nähtusi, aga sellele vaatamata visadus püüda mõista asju, mis me enda mastaabist on nii fundamentaalselt erinevad ning et kuidagi leiutame järjekindlalt kaudseid viise, et neid mõista ja süsteemse kujutluse loome, tekitas sügavalt kõnetava kogemuse.

Oled õppinud nii füüsikat kui ka arhitektuuri. Millal ja kuidas leidsid oma erialad? Kuidas need erialad üksteist täiendavad?

Pärast keskkooli läksin Eesti Kunstiakadeemiasse arhitektuuri ja linnaplaneerimist õppima, kuna see tundus hea süntees reaalia ja humanitaaria valdkondadest. See on viieaastane õppekava ning neljandal aastal läksin aastaks Tartu Ülikooli füüsikaosakonda külalisüliõpilaseks. See eriala istus ja peagi sai füüsika bakalaureusekava läbitud. Arhitektuuri magistrikraadiga läksin füüsika doktorantuuri. Oli ehitusbuumi aeg, olin juba saanud nii projekteerida (näiteks lustaka geomeetriaga Eesti Panga galerii) kui ka esindada Eestit Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Sukelduda teaduse tegemisse, pealegi ühe Eesti silmapaistvama füüsikateoreetiku akadeemik Vladimir Hižnjakovi käe all, oli omaette arendav võimalus ja väljakutse, mida ümber ei vahetaks.

Mis puudutab küsimust, et kuidas erialad üksteist täiendavad, siis süvenemine ühte kui peaasjalikult loomingulisse ja teise kui peaasjalikult ratsionaalse erialasse on andnud hea tunnetuse mõlemast lähenemisviisist, nende tugevustest-nõrkustest ja piiridest. See on pannud mind põhjalikumalt mõtlema erinevate meetodite ja lähenemiste peale probleemide lahendamisel ja teadvustanud, kui viljakas võib olla mitmekesiste lähenemiste ja vahendite ehk kujundlikult väljendades võrgusilmade kasutamine.

Millega Sa hetkel peamiselt tegeled?

Sügisest juhin majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ehitus- ja elamuosakonda. Keskkonnaväljakutsed, digitaliseerimine ja tervisekriis eeldavad, et peame selle, kuidas oma keskkonda kujundame, päris põhjalikult ümber vaatama. Inimsõbralikuma ruumi tarvidusest on ruumiloojad rääkinud juba aastakümneid, käesolevate kriiside taustal on sellele vajadusele tekkinud laiem ühiskondlik kandepind ja poliitiline tugi. Hea ruum on väga mitmekülgne nähtus ning lõpuks see otsustab, kuidas me siin ühiskond oleme ja millisel määral end isiklikult teostame. Ruumi mõju inimeste kognitiivsete võimete taastumisele, keskendumis- ja tähelepanuvõimele on tõestatud, kuid jätkuvalt väga vähe teadvustatud ja kahetsusväärselt vähe rakendatud. Tööpõld on tohutu, ehitus- ja kinnisvarasektor moodustavad 16% Eesti SKT-st, kuid meil pole riigi tasandil isegi terviklikku strateegilist vaadet ruumiloomele – me ei oska hästi mõelda ühiskonna- ja majanduselu korraldamisest läbi ruumilise perspektiivi ega seega ka võimalusi ära kasutada. Tänavaruumi mõju arengute suunajana on võimatu ülehinnata. Ehitusmaterjalide taaskasutamine on Eestis sisuliselt käimata tee. Eraldi suur teema on ehitusmaterjali ja konstruktsiooni innovatsioon, arhitektide ja inseneride koostöö, et ehitusmaterjalide ja konstruktsiooni käsitlus oleks teravmeelne, keskkonnateadlik ja esteetiliselt kõrgetasemeline. Eesti jaoks on ka suur väljakutse ja võimalus ehitatud pärandi nüüdisaegne rekonstrueerimine ja kasutamine.

Mida oma senise karjääri puhul esile tooksid, milliste saavutustega kõige enam rahul oled?

Mu tegevused on keerelnud üsna laialt ruumiloome ja selle erinevate külgede – nii projekteerimise, kureerimise, kirjutamise kui ka õpetamise ümber. Nullindate alguses, enne nutitelefone, uurisime koos TÜ inimgeograafidega mobiilpositsioneerimise kasutamist linnaplaneerimiseses, millest sai ka Veneetsia arhitektuurbiennaali ekspositsioon. Huvitavamatest uurimuslikest näitustest mainiksin veel „Kes loob linna?“, mis vaatles, kuidas ja kelle otsuste ning vahenditega kaasaegne ruum vormub.

Nullindate lõpus vedasin suuremat ettevõtmist nimega „Linnafoorumid“, mis analüüsis Eesti linnade avalikku ruumi ja tulevikuarenguid. Teistkümnendatel tegelesin Tartu Annelinna näitel Eesti vabaplaneeringualadega – toona oli veel suur nõutus, kuidas nendel aladel elukeskkonda parandada, Tartus leidsime väga hea lahenduse, mis ka teostati. Julgelt võib öelda, et investeering polnud suur, kuid elu- ja keskkonnakvaliteet tõusis tublisti.

Viimase kuue aasta suurem töö on olnud üles ehitada Arhitektuurikirjastust ja suunata Eesti ruumiloome arengut ning mõtestamist olles ajakirja „Maja“ peatoimetaja. Teadustööst on olnud väljakutsuvad Jahn-Telleri efekti uuringud. See efekt seisneb elektronide liikumise ja tuumade võnkumise interaktsioonis, mis tingib väga huvitavaid kvantfüüsikalisi nähtusi ja on näiteks üheks põhjuseks, mis aitab meie DNA-l ultraviolettkiirgusega hakkama saada ilma kahjustuste tekkimiseta.

Kas oled oma tegevuses ka kokku puutunud eelarvamusega, et sa tegeled nn mehiste erialadega?

Keeruline teema. Mul on olnud õnn ümbritseda end tegudele ja loomingulisusele orienteeritud inimestega. Kuid laiemalt on ühiskonnas siiski väga palju sooga seotud teadvustamata hoiakuid ning eelarvamusi. Ka klaaslagi eksisteerib.

Üks hea tuttav antropoloog on selgitanud fenomeni, miks ajaloos esile kerinud naistest valitsejad pole ühiskonna ja valitsemise väärtusi näiteks empaatilisemaks muutnud, et naised on pidanud mehi silmapaistvalt ületama nö nende mängus ja rõhunud seetõttu tihtipeale maskuliinsete omaduste utreerimisele. Praegugi on vahel tunne, et vaikimisi reeglid on maskuliinsed reeglid ja läheme nendega liiga lihtsalt kaasa, õigupoolest ei pruugigi väga valikut olla.

Tasakaalustatud esindatust otsuste tegemisel on võimatu ülehinnata. Ilmeka näite leiab isegi „Rakett69“ ajaloost – mäletan üht hooaega, kus eelvoorudest edasipääsu osas toetasime Heli Valtna ja Riin Tammega kolme neiut. Hiljem jõudsid samad neiud esikolmikusse ning pakkusid tõeliselt värvikaid lahendusi. Kui varem võis mul sookvoodiskeptikute osas isegi pisike mõistmine olla, siis pärast seda kogemust haihtus see lõplikult. Mitmekülgsematest perspektiividest on ainult võita, aga nende esile kerkimiseks on vaja luua võimalused.

On teada, et Eestis on inseneride põud ja see vaid süveneb. Ka naisi on teadus- ja tehnoloogiaaladel liiga vähe. Kas noored on piisavalt teadlikud erinevatest võimalustest?

Mulle tundub, et robootikaga seonduv on koolides juba hea kõlapinna saavutanud ja suur teene on siin kindlasti ka tüdrukutele loodud robootikaringil HK Unicorn Squad. Ent tuleb tunnistada, et paljud muud insenerivaldkonnad, isegi kui meil on Eestis mõni vastava valdkonna tippettevõte, ei paista peaaegu üldse ühiskonnas välja ega jõua kuidagi põhi- või keskkooliõpilase maailmapilti. „Rakett69“ on seepärast ka omajagu Eesti insenerivaldkonna ettevõtetega koostööd teinud, et tutvustada neis tehtavat väljakutsuvat tööd.

Mulle tohutult sümpatiseerib, et ettevõtjad on ka ise tegudele asunud – näiteks programmeerimiskool Kood Jõhvi või Cleveroni akadeemia on ääretult tänuväärsed algatused. Arvan, et inseneridele võiks ülikoolides rohkem humanitaaraineid õpetada. Ühiskonda kõnetavad lahendused toovad ka vastavad insenerid pildile, aga selleks peab inimloomust koos tema unistustega väga hästi mõistma. Valdkonnad, millel on oma kultuur, on elujõulisemad – paraku ei tea me eriti, misasi on insenerifilosoofia ega tea ka eriti Eesti inseneeria ajaloost – kui paljud meist teavad, et pärast esimest maailmasõda konstrueeriti ja ehitati Eestis õppetreeninglennukeid või et 20. sajandi üks maailma silmapaistvamaid ehitusinsenere oli Eesti päritolu August Komendant?

Kas ja kuidas riik saaks seda probleemi lahendada?

Huviharidust on võimatu ülehinnata. Hea huviharidus seab muidugi insenerivaldkonna juhendajatele väga suured väljakutsed, et osata tihtipeale keerulisi nähtusi arusaadavalt selgitada, enne kui noored õigupoolest üldse on arvestatavalt füüsikat või keemiat õppinud. Ent meie reaalsus on praegu see, et meil ei jagu reaalainete õpetajaid üldhariduskoolidessegi. Aga polegi muud teha, kui õpetajaid rohkem väärtustada ja õnneks selleks samme tehakse. Eesti on nii väike, et nii olulist teemat ei saa vaid riigile jätta, eks peame kõik panustama.

Mis puudutab riiki, siis peaks poliitika kujundamine riigi tasandil olema märksa sügavamalt seotud teadus- ja arendustegevusega, et see, kuhu ja mis tingimustel raha suuname, oleks argumenteeritud parimate teadmistega. Tihe seotus teadus-arendustegevusega võiks olla osa ministeeriumite igapäevahügieenist. Kui tahame teadmispõhisemat maailma, siis see peab algama riigijuhtimisest. Ma ei ole kindlasti päri poliitfilosoofia koolkonnaga, mis arvab, et riik peaks tagama vaid minimaalse turvalisuse. Suuremate väljakutsetega toimetulekuks (lisaks mainitud kliima- ja terviseprobleemidele on nüüd väga poleemiliselt lisandunud küsimus tehisintellekti arengust) on vaja arukat, suurt pilti haldavat ja kindlasti mitte õhukest riiki.

Kas ja miks Sina julgustaksid noori just insenerivaldkonda avastama?

Uue õppimine, seoste kujundamine ja selle alusel uue loomine on väga rahuldustpakkuv tegevus. Mõistmine, kuidas asjad maailmas loodusteaduslikus mõttes toimivad, on kõnetav ja avab omakorda uusi maailmu. Eesti päritolu arhitekt Louis Kahn on öelnud, et suurepärane ehitis algab mõõtmatusest, peab ehitamise käigus saama üle mõõdetud ja lõpetama taas mõõtmatuna. Ma arvan, et see kehtib õigupoolest paljude suurepäraste asjade kohta – loov mõte vajab realiseerumiseks ka seda mõõdetavaks tegemise oskust.

Teadusvõistluse „Rakett69“ 13. hooaja finaalsaade on eetris juba homme, 15. aprillil kell 19.30 Eesti Televisioonis.