Energeetik Raine Pajo: mulle meeldib, et saan teha suure mõjuga asju

Selleks, et „Rakett69“ teadussaade vaatajateni jõuaks, teevad paljud inimesed tööd nii kaamerate ees kui ka nende taga. Energeetik ning Eesti Energia juhatuse liige Raine Pajo oli sel hooajal lausa mitmes rollis - elektriteemalises saates astus ta üles kohtunikuna ning finaalilahingus on tegutsemas Martin Veližanini mentorina. Miks ta oma aega nii palju noorte haridusvaldkonda panustab?

Osalesite teadusvõistluse „Rakett69“ saates kohtunikuna. Milline see kogemus oli - mis üllatas, mis pani kulmu kergitama?
Osalesin selles saates, kus oli teemaks elekter ning ülesanded olid välja mõeldud koostöös Eesti Energia ja Elektrileviga. Need ei olnud küll rasked, aga ka mitte väga kerged, pigem väga praktilised. Tänased energiahinnad on kõrged ja kõigi jaoks on oluline, kuidas säästlikult tarbida. Olen saanud erinevatelt inimestelt tagasisidet ja mulle on öeldud, et see saade oli üks huvitavamaid. Ta oli nii õige ajastusega, väga praktiline ja eluline.

Noortega olen ma kaua aastaid tegelnud „Tagasi kooli“ projekti raames ning mul on ka oma loengusari TalTechis, seega kohtunikurollis mul keeruline tegutseda ei olnud. Tiimid olid juba nii kogenud ja mul oli lihtsalt hea meel, et sain saatesse oma panuse anda. Ohutusülesanne oli keerulisem, aga energiamajanduse teema läks võistlejatele väga korda.

Ülesannete loomisprotsessis osalesid lisaks saate teadustoimetusele ka Elektrilevi insenerid. Kuidas see koostöö välja nägi?
Ülesannete loomine oli päris pikk protsess Elektrilevi ekspertide ning saate teadustoimetuse vahel. Esimesed saatsid esmalt oma ideed ja nägemuse ning kogenud teadustoimetuse liikmed vormisid need just sellele võistlusele sobivateks, et neid oleks nii põnev lahendada kui ka seda lahendamist televaatajal huvitav jälgida. Usun, et mõlemad osapoolsed said üksteiselt õppida ning ka vaatajad võisid rahule jääda.

Olete ka ühe finalisti mentor. Kuidas see teekond on kulgenud? Mida sel laupäeval finaalis oodata võib?
See on olnud tõeliselt huvitav teekond. Oleme Martiniga pea 10 päeva olnud nagu kaks venda, nii palju sõnumeid ja telefonikõnesid ei ole ma ammu üheltki inimeselt saanud kui temalt ning seda kellaajast sõltumatult.

Ta on olnud avatud, siiras, konkreetne. Vahepeal olime täitsa mustas augus, aga saime sealt välja. Martin õpib arstiteadust ja on tugeva humanitaartaustaga, mina olen struktureeritud inseneeria süstemaatilise taustaga, nii et me oleme üsna vastandid. See on aga tegelikult abiks olnud, kuna täiendame üksteist. Ta on minult loodetavasti saanud nii vaimset kui ka tehnilist tuge. Martini masinatest mitmed on minu nõuannete järgi ehitatud, isegi oma lehepuhuri tõin kodust garaažist finaalsaatesse kohale.

Eesti Energia on „Rakett69“ saatele õla alla pannud juba 5 aastat. Miks selline saade Teie arvates oluline on?
Eesti Energia on oma panust läbi noorte andnud ühiskonda juba tegelikult üle 15 aasta. Olen ka ise käinud väga palju koolides esinemas, peamiselt Ida-Virumaal, aga ka Tallinnas ja Lääne-Virumaal. Olen seda teinud kõike vabast tahtest, kuna inseneeriasse on noori väga vaja suunata. Nii et kogu see temaatika üldisemalt - noorte motiveerimine ja inspireerimine - on väga oluline.

Mida saab veel teha, et noori rohkem teadusest huvituma panna?
Neid saab panna huvituma läbi mingi kogemuse, läbi huvitunde tekitamise. Olen tihti võtnud noori endale töövarjuks või midagi konkreetset rääkinud-näidanud, olnud mentor, et neis inseneeria vastu huvi tekitada. Inseneeria ei paista nii hästi välja kui mõned muud valdkonnad. Olen käinud erinevates koolides rääkimas, näiteks Narva koolides, Sillamäel, Vinni-Pajustis, Tallinna, Rakvere koolides, viimati käsin paar nädalat tagasi Tartus Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis tundi andmas. Suhtumine õppimisse oleneb veidi koolist. 9.-11. klassis on see huvi tekitamine oluline ja veel võimalik, mul on alati olnud huvitav neile loenguid anda ja olen saanud palju positiivset tagasisidet.

Eesti Energia on ka projekti „Lae end“ üheks ellukutsujaks, mille eesmärgiks on muuta Eesti füüsikaõppe põnevamaks ja kaasaegsemaks. Samuti pakume tudengitele või rakendusliku kõrgkooli õpilastele erinevaid praktikavõimalusi.

Milline õpilane Te ise koolis olite?
Kuni 9. klassini olin üsna keskmine õpilane, lõputunnistusel oli emakeel isegi 3. Keskkoolis tekkis mul suurem huvi reaalainete vastu, siis hakkasid meeldima matemaatika ja füüsika. Seejärel läksin Tallinna Tehnikaülikooli ja olen end siiani igal moel täiendanud.

Mis olid Teie kõige lemmikumad õppeained koolis?
Füüsika oligi üks lemmikuid, käisin isegi füüsika olümpiaadidel.

Kas oli mõni õpetaja, kes Teid eriti positiivselt mõjutas ja suunas?
Ei oskagi kohe öelda. Inglise keele õpetaja oli väga tugev ja kuna õppisin inglise keele eriklassis, siis sellega ei ole mul elus enam probleeme olnud. Ranged õpetajad ei meeldinud kooliajal üldse, aga hiljem olen mõistnud, et tegelikult oli sellest rangusest siiski palju kasu.

Ma ise püüan õppejõuna rääkida eelkõige praktilistest asjadest, et õpilastel oleks huvitav kuulata. Proovin tuua elulisi näiteid ja küsin palju küsimusi, huumor ja nali on samuti olulised. Muidugi peab olema ka nõudlik, oluline on see, et hoiaks huvi üleval ja motiveeriks.

Millal hakkasite huvi tundma oma praeguse valdkonna - energeetika - vastu?
Mu vanaisa töötas Ida-Virumaa elektrivõrkudes raamatupidajana ja tema soovitas, et see valdkond on hea valik. Esimestel ülikooliaastatel oli väga raske ning kaalusin isegi õpingute katkestamist, aga kolmandal kursusel läksin praktikale ning siis hakkas eriala meeldima. Hakkasin päris elu nägema.

Mis Teid ennast selle valdkonna juures hetkel enim motiveerib - mis on põnevad tulevikusuunad ja innovatsioonid?
Kuna töötan Eesti Energias, mis on väga suur ettevõte, siis saan teha ka suure mõjuga asju. Olen saanud töötada väga erinevatel ametikohtadel ning ei ole nn „kinni“ olnud. Oma ala proffidega koos töötamine on väga motiveeriv.

Üheks suureks teemaks on selle valdkonna süsiniku jalajälje vähendamine ning teiseks digitaliseerimine. Digitaalsete lahendustega saab tekitada hajustootmist, võtta energiaturule rohkem tarbijad mängu. Päeva lõpuks on see ka majandusküsimus - kuidas luua uus kaasaegne majandusmudel. Ma arvan, et see peakski olema selline, kus turul osalevad väiksed tootjad, tarbijad, salvestuslahendused, keemiatööstuse uued lahendused, kuidas vedelkütustest keemiakomponente toota.

Muutuste tuules läksin ma TalTechi digimuutuseid õppima, et olla kaasas, osata küsida, osata sama keelt rääkida ja näha, kuhu see maailm liigub. Ja osata kokku panna IT, energeetika- ja majandusvaldkond.

Kui populaarne energeetika praegu noorte hulgas on? Miks soovitaksite noortel just seda eriala õppimiseks valida?
Minu teada see väga populaarne ei ole. Ise soovitan seda eriala valida küll ja vaadata seda laiemalt - kombineerida digitehnoloogiad, energeetikatehnoloogiad ja majanduse. Või siis keemia ja energeetika. Laiem haridus annab rohkem võimalusi. See tagab stabiilse töö, hea sissetuleku ja pakub ka rahvusvahelisi võimalusi - saab töötada lisaks Eestile ka Skandinaavias, mujal Euroopas või isegi USA-s.

Mida soovite „Rakett69“ selle aasta peagi selguvale võitjale ja teistele osalejatele?
Ma soovin mõlemale tiimile finaaliks edu. Aga kuna olen Martini mentor, siis veidi rohkem hoian pöidlaid talle.

Teadusvõistluse „Rakett69“ finaalsaade on eetris sel laupäeval, 15. aprillil kell 19.30 Eesti Televisioonis. Energia Avastuskeskuses aset leidvas lõppvoorus tuleb kahel võistlejal - Martin Veližaninil ning Joosep Lukinil - ehitada valmis võimalikult täpselt töötav Rube Goldbergi ehk ahelreaktsioonimasin.