„Rakett69“ toimetaja Liisi Mölder: naudin lugude jutustamist

Juba seitsmendat hooaega teadussaate „Rakett69“ toimetajana töötav Liisi Mölder leiab, et telesaate toimetamine väga suur meeskonnatöö, teiselt poolt on selles ka palju üksinda nokitsemist. Tema sõnul on saatesse kandideerinud noortest näha, et saatel on reaalne mõju, ja see tunne on ka põhjus, miks Liisi seda saadet teeb.

„Rakett69“ 13. hooaeg on kohe läbi saamas. Milline see Sinu kui saate toimetaja jaoks oli?

Iga hooaeg on eriline ja teistmoodi ning suuresti loovad selle võistlejad ja meeskond, kellega koos saadet teeme. 13. hooaeg oli kindlasti eriline juba seepärast, et 15 osaleja asemel oli võistlemas 12 noort ning hooaeg läks kiiremini. Pidime igas etapis läbi mõtlema, kuidas saade sellest muutub, kuna tiimisaateid oli vähem ning teadusteatri teemade peale võistlemist enam ei olnud. Sel hooajal oli minu arvates päris hea teemade tasakaal, väga eriilmelised saated. Minu arvates tegime sel hooajal ka Raketi parima saate, mis sündis koostöös PPA-ga ning jäi eredalt meelde.

Millal ja kuidas Sinust „Rakett69“ toimetaja sai?

Liitusin „Rakett69“ saate tiimiga seitsmendast hooajast, kui eelmine toimetaja Mari Tamm liikus edasi „Maahommikut“ tegema ning mind kutsuti tiimi. Mäletan väga hästi neid esimesi kohtumisi ja elevust, et saan teha nii ägedat saadet kui „Rakett69“. Seitsmes hooaeg ja võtted Ahhaa keskuses olid ka väga meeldejäävad, kuna viskusin nagu külma vette. Saabusin võtetele otse eelmiselt projektilt ja pidin väga kiiresti kohanema. Ehk seekord oli juba minu seitsmes „Rakett69“ hooaeg.

Kas olid saate vaataja ka juba varem?

„Rakett69“ alustas siis, kui ma ülikoolis käisin, nii et sattusin seda vahel nädalavahetusel kodus käies vaatama ja mäletan, et mõtlesin küll, kui äge saade see on - nii targad noored võistlevad. Sel ajal kujutasin ette, et tahaksin samuti sellises võistlussaates osaleda, kuid olin juba sellest vanusest välja kasvanud. Seda enam olin elevil, kui mind tiimi kutsuti.

Milline on Sinu kui toimetaja roll enne võtteid, võtetel ja pärast võtteid?

See on küsimus, mida küsitakse minult kõige rohkem, sest toimetaja amet jääb kaamera taha ja väga tihti ei teata, mida see ikkagi päriselt tähendab. Põhimõtteliselt vastutan ma saate sisulise poole eest ning minu roll on jutustada lugu ehk siis lihtsusatult, kes mida millises järjekorras ütleb. Enne salvestusi valmistame saadet ette koostöös režissööri, produtsendi ja teadusoimetusega. Kirjutan stsenaariumid, kohtunike tekstid ning püüan jälgida, et teadustoimetuse poolt välja mõeldud ülesanded oleksid arusaadavad ja põnevad ka vaatajatele.

Võtete ajal on mu olulisem ülesanne jälgida mängu, suunata kohtunikke ning teha intervjuusid. Intervjuude tegemine on üks põnevamaid osasid minu jaoks, kuna „Rakett69“ puhul moodustavad need saate selgroo ning pean juba siis mõttes justkui saadet kokku panema. Selle juures on oluline nii see info, mida võistlejad ja kohtunikud edasi annavad, kui ka emotsioon, millega nad räägivad.

Pärast võtteid algab kõige suurem töö, ehk siis kogu materjali läbivaatamine, sorteerimine ja saate kokkupanek. See võtab päris palju aega ja mõttetööd, aga on ka ääretult põnev, kuna pean saate üksipulgi läbi mõtlema ja looma terviku. Sellega kaasneb teatav hasart ja ekstaas, kui tunnen, et suutsin mingi eriti hea siduvuse või loogilise järjestuse luua.

Mitu korda Sa tavaliselt ühte saadet läbi vaatad?

Seda on päris keeruline öelda. Võtete lõpus naeran tihti, et nüüd pean seda sama perioodi veel neli korda täispikkuses läbi elama. Kui stuudios lahendavad võistkonnad ülesandeid samal ajal, siis mina pean saate materjali vaatama läbi tiimide kaupa. Sellest materjalist teen väiksema valiku kõige olulisematest või huvitavamatest kohtadest ning saadet kokku pannes vaatan seda lühendatud valikut veel kord läbi. Kui saade saab valmis, vaatan selle enne lõppviimistlusele saatmist veel kord üle ning enne eetrit tuleb saade ka lõppmontaažiga üle käia. Ehk siis ühte ülesannet võin ma küll umbes seitse korda vaadata.

Kas vaatad saateid ka siis, kui need televisioonis eetrisse jõuavad?

Vahel kui satun saate eetri ajal kellegagi koos teleri ette, siis on minu jaoks huvitav jälgida, kuidas teised saadet vaatavad või millised kohad rohkem pinget pakuvad. Tavaliselt ma eetri ajal ise teleka ette aga ei istu, kuna suure tõenäolisega tegelen samal ajal juba järgmiste episoodidega. Küll aga olen vaadanud lisaks „Rakett69“ veebisaateid ja teadustoimetuse kommentaaridega saateid. Naljakas küll öelda, aga montaažiperioodil puhkasin saate materjali läbitöötamisest Raidi ja Matsi veebisaateid vaadates. See oli kuidagi ka hea tagasiside, et kui neil tekkis mingi küsimus, siis enamasti vastas saade sellele õige pea ehk siis sain kinnituse, et olime ka vaatajas tekkivat emotsiooni ja huvi päris hästi suunanud.

Mis Sind selle töö juures võlub? Mis on kõige keerulisem?

Mind paelub kui loominguline, mitmekülgne ja vaheldusrikas toimetajatöö on. See on viinud mind kokku väga ägedate inimestega ja kohtadesse, kuhu muidu meil tavapäraselt ligipääsu pole. Olen saanud teha saateid lennujaama telgitagustest ja lennujuhtimistornist, reisinud kasahhidega ja jäädvustanud rockabilly elustiili. Mul ei hakka igav, sest see töö on pidevas muutumises ja iga kord natuke erinev. Eeltöö, võtted, montaaž on kõik väga erinevad loomingu osad, mis üksteist toetavad. Ma naudin lugude jutustamist, minus on palju seda uudishimu, mis paneb küsima, miks on asjad nii või naa.

Ühelt poolt on telesaate toimetamine väga suur meeskonnatöö ja ma tohutult naudin seda, teiselt poolt on selles ka palju üksinda nokitsemist. See on võib-olla kohati ka see kõige keerulisem osa, kuna saadete valmimise periood on intensiivne ja toimetajad peavad pikki päevi üksi arvuti taga veetma ja kõiki tehtud intervjuusid ning salvesatud materjali uuesti läbi töötama. Ma saan sellega oma loovusel lennata lasta, aga mulle on ka väga oluline, et edasi tuleb anda realistlik pilt. Aga kui tänu mu tööle on keegi inspireeritud rohkem maailma kohta teada saama, siis on see mulle suurim motivatsioon ja tänu.

Kuidas Sinus sai telesaadete toimetaja?

Mul tekkis huvi ajakirjanduse ja televisiooni vastu juba põhikoolis ning 8. klassis olin kindel, et tahan Tartu Ülikooli õppima minna ja teleajakirjanikuks saada. Tartus ajakirjandust õppides otsisin endale ka mitmeid praktikakohti, töötasin suviti AK uudistetoimetuses ja käisin „Pealtnägijas“ praktikal. Seal sain aru, et mind paeluvad pikemad teleformaadid, kus on rohkem aega teemat avada ja lugusid jutustada. Ülikooli ajal käisin ka Taanis meedia ja ajakirjanduskoolis dokumentalistkat ning teleajakirjandust juurde õppimas ning viimasel kursusel kutsuti mind juba esimesi suuremaid telesaateid toimetama. Sealt kasvas mu huvi just populaarteaduslike saadete vastu, nii et spetsialiseerusin suuresti sellele ning lisaks Raketile olen näiteks loonud saateid nagu „Heureka“ ja „Taevavalvurid“.

Miks „Rakett69“ saade Sinu arvates oluline on?

Minu jaoks on oluline, et „Rakett69“ on rohkem kui lihtsalt telesaade. Ma olen nende aastate jooksul näinud, kuidas see saade on reaalselt mõjutanud noorte huvi loodus- ja reaalteaduste vastu ja kuidas neid erialasid üldiselt vaadatakse. Mul on iga kord päris uhke tunne, kui ma kuulen, kuidas Raketi ülesandeid kasutatakse koolis õppematerjalina või tehakse koolides-kodudes Rakett69 võistluseid, keegi on proovinud mõnda prototüüpi järele teha või on saanud mingi hea nipi sellest saatest. See näitab, et „Rakett69“ jõuab televisioonist kaugemale ja on vajalik meie ühiskonna arengus. Ma mäletan eredalt seda hetke, kui minu esimestel Raketi katsetel noored rääkisid, kuidas saade on neid positiivselt mõjutanud, kuidas nad tahavad näidata, et tark olla on lahe ja teadlased võivad ka superstaarid olla. See andis kinnituse, et me teeme midagi väga olulist, millel on reaalne mõju, ja see tunne on ka see, miks ma seda saadet teen.

Kas oled saadete toimetamisega ka ise palju tarkust juurde kogunud?

Kindlasti on „Rakett69“ toimetamine ka minu enda gümnaasiumiteadmisi värskemana hoidnud ning tunnen, et olen saanud parema pildi ja tunnetuse füüsikaseadustest. Mulle õpetati koolis füüsikat pigem raamatupeatükkide järgi ja mul jäi kohati puudu seostest erinevate teemade vahel, millest nüüd saate tegemise vältel olen paremini aru saanud. Iga saade toob tegelikult uusi teadmisi või aitab vähemalt õpitut korrata ja see on ka minu jaoks selle saate võlu. Samas on see ka kasulik, kui pean küsima „lolle“ küsimusi, selleks et teemasid lihtsustada ja neid kõigile põnevaks ning arusaadavaks teha. Vahel pean intervjueerides end ette kujutama 6-aastase lapse rolli, et see ka talle huvitav oleks, isegi kui teema on keeruline.

Mis õppeained Sulle endale koolis eelkõige meeldisid?

Mulle meeldis üleüldise õppida ja kuna tegelesin paljude erinevate kooliväliste tegevustega, siis tegin endale ka ise kooliaja huvitavaks. Tegin koolilehte, korraldasin palju erinevaid üritusi, filmifestivali, osalesin keskkonna- ja kultuuriklubi tegemistes, laulsin kooris ja käisin kunstide koolis. Ma nautisin loovaid ainetunde, kunsti, kirjandust, meediaõpetust, aga ma lihtsalt armastasin matemaatikatunde, kuna see oli minu jaoks suuresti loogikaülesannete lahendamine ja seoste leidmine. Ma olen selle üle palju nalja teinud, et sain ajakirjandusse matemaatika eksamiga sisse. Kuna see mulle nii väga meeldis, siis kaalusin ka seda ülikooli õppima minna, kuid loominguline pool minus siiski jäi peale.

Sel hooajal on saade teinud kummarduse õpetajatele. Kas Sul on meeles mõni õpetaja, kes sind koolis positiivselt mõjutas?

Mind on aastate jooksul erinevad õpetajad erineval moel mõjutanud. Üks esimesi, kellele teen alati mõtetes suure kummarduse, oli mu põhikooli inglise keele õpetaja Sirje Priks, kes oli küll väga karm, aga ta oli erakordselt hea õpetaja ja temaga õppisime keele väga kiiresti selgeks ajal, kui kõik ei olnud veel inglise keelest ümbritsetud.

Gümnaasiumis inspireerisid mind eelkõige õpetajad, kes tahtsid õpilastega tegeleda ka pärast koolitunde ja vedasid erinevaid huvialaringe. Meil olid Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis väga ägedad loomingulised õpetajad, kes oskasid tekitada õpilastes huvi maailma vastu ka koolist väljaspool. Kirjandusõpteja Siri Põllu märkas mu ajakirjandushuvi ja aitas mul taas-elustada koolilehe ning korraldasid koos ajalooõpetaja Heli Heinastega kultuuriklubi ja teatriskäike. Geograafiaõpetaja Eha-Mai Karu korraldas matkasid ning keskkonnaklubi laagrit Saarnakil. Ma olengi kõige rohkem tänulik, et õpetajad ei jäänud vaid oma ainetundide piiridesse, vaid nende missioon oli äratada õpilastes ka üldisemat huvi ja see õpetas meile oluliselt rohkem eluks vajalikke oskuseid kui õppekava järgi tuupimine.

Teadusvõistluse „Rakett69“ finaalsaade on eetris sel laupäeval, 15. aprillil kell 19.30 Eesti Televisioonis. Energia Avastuskeskuses aset leidvas lõppvoorus tuleb kahel võistlejal - Martin Veližaninil ning Joosep Lukinil - ehitada valmis võimalikult täpselt töötav Rube Goldbergi ehk ahelreaktsioonimasin.