Proovisõit | Dacia Jogger asjatult ei longi

Esmapilgul tundub seosetu, et mõne aja eest käisin külas Äripäeva Autojuttude saates Briti autotööstusest rääkimas. Dacia on Prantsusmaa-Jaapani (Nissan-Renault) tehnika Rumeenias kokku panduna ja seega Britistanist pole haisugi, kirjutab Uku Tampere Accelerista.com portaalis.

Ent üks olulisemaid küsimusi, mida Karl-Eduard Salumäe küsis – millist Briti automarki ma taga igatsen. Üsna kõhklemata vastasin ma, et igatsemist väärib Morris.

Seoseniite tõmmates tuleb tõdeda, et kahe automargi – Dacia ja Morrise – filosoofia ja lugu on üpris sarnased. Võibolla just sel põhjusel olen nii tänaseks kadunud Morrise kui ka praeguse Dacia väga suur sõber.

Kahe Maailmasõja vahelisel ajal oli Morrise hiilgeaeg ning Morris sai tuntuks selle poolest, et selle nime all ehitati lihtsaid ja vastupidavaid autosid ning seda kõike veel soodsa hinnaga. Morrisest sai eelnimetatud põhjustel 1924. aastaks UK suurim autotootja ning hõivati 51% UK autoturust.

Dacia ei saa küll suurtest turuosadest rääkida, sest ajad ja kombed on ligi sajandi jooksul muutunud – keskmine tarbija peab ikka välja paistma ja naabrist parem olema, mistõttu odavauto Dacia paljudele ei kõlba, isegi kui see objektiivselt igati kabe on.

Kuid selle loo kontekstis on tähtis, et Dacia teeb sisuliselt sedasama, mida omal ajal tegi Morris – toodab lihtsaid, taskukohaseid, usaldusväärseid ja asjalikke autosid. See on sümpaatne filosoofia ning ainuüksi see teeb need automargid minu jaoks toredaks.

Järjest head ja üha paremad autod

Küsimus ei ole üksnes sümpaatias. Ka objektiivselt on eriti viimase otsa Daciad äärmiselt head autod ning turu kõige soodsam hind on muutumas pigem boonuseks, mitte ostueesmärgiks iseeneses.

Täna esindusest välja vurav Dacia on küll sama filosoofiaga – olla turu kõige odavam tarbimisvääriline auto – ent tohutult erinev sellest Daciast, mis näiteks 2004. aastal osteti.

Eelkõige on koostekvaliteet muutunud kaasaegseks, mugavust ja tehnoloogiat on kamaluga juurde tulnud, turvalisust ka, aga seda mitte nii palju. Lisaks on tänased Daciad isegi nägusad – mingi disainer on käe pihta pannud. See kõik kokku on väga hea!

15 aastat pärast Daciate suuremat tulemist teame, et esimeste aastate Daciad kipuvad üsna agaralt roostetama. Roostesed, aga nad liiguvad siiski! Küsimus pole roostes, vaid selles, kas siin tuleks meelt heita? Kindlasti mitte, sest samamoodi on roosteussi tõttu vanarauda viidud ilmselt sadu tuhandeid VW ja MB nime kandvaid 15 aasta vanuseid autosid.

Väga suur hulk Dacia probleemidest on seotud sellega, et need autod osteti ja/või ostetakse tarbimiseks, mitte silitamiseks, lakkumiseks ja teistele näitamiseks.

Nagu öeldud, siis täna uuena müüdud Daciad on hoopis teisest puust. Kuigi endiselt pakuvad need turu kõige soodsamale hinnale kõige enam vastet, kannatavad Daciad üha enam sirge seljaga välja ka võrdluse palju kallimate masinatega.

Dacia Sandero näeb välja ja sõidab mitte üldse kehvemini kui VW AG Polo-Fabia. Ainult materjalid on odavamad ning turvalisus kehvem ja tilulilu-blingbling varustust ei ole saada.

Kuid hind on tunduvalt odavam ja ma pole kaugeltki ainus, kes sellele hindamiskriteeriumile väga kõva osakaalu annab. Ilmselt teavad kõik autohuvilised Top Geari saatejuhti James Mayd – kuigi tema kiindumus Dacia Sandero suunas keerati naljaks, siis muudes intervjuudes on kõik mehed öelnud, et Sandero kohta pole paha öelda.

Jogger on suure ahtriga Sandero

Ja nüüd on Dacia maha saanud Joggeriga. Nimi on imelik – otsetõlkes sörkija – aga nagu nimi ei riku meest, ei riku ka nimi autot, sest igasugu asju öeldakse nende kohta, kes asjatult ei longi.

Jogger ületab kõik ootused. Proovisõiduauto võtmed kätte hind on 20 000 eurot ning selle eest saab 7 istet, juhtmevaba (!) Apple CarPlay, LED-tuled ja püsikiirushoidja. Nipetnäpet veel, aga asja iva on selles, et mida võib üks hing tarbimise masinalt veel oodata!

Koonerdamishuvilistele teadmiseks, et kõige odavam Jogger eksisteerib maailmas napilt alla 15 000 euro eest, mis teeb sellest konkurentsitult kõige odavama seitsmekohalise masina. Kui kolmas istmerida välja tõsta, siis tekib üüratu pagasiruum ja tegemist on turu odavaima mahtuniversaaliga.

Nii olemuselt kui ka tehniliselt on tegemist sisuliselt Dacia Sandero ninaga, millele on B-piilarist edasi liidetud tubli kaubaruum. Nagu Škoda omal ajal tegi Roomsteri, aga Dacia on ühendamistehte teinud ilma liimimisjälgedeta.

Ja see tähendab omakorda seda, et nagu Dacia Sandero on fantastiline masin, siis on seda ka Dacia Jogger. Kui algusaastate Loganid olid natuke kipakad – rool tundetu, käigukangi liikumisteekond ebamäärasevõitu ja tuttavlik pigem NSVL toodetelt, siis tänane Sandero-Jogger on omakorda tehniliselt Renault Clio.

Kaasaegse autoskeene eripära – kõik on kõigiga seotud. Mõni kaotab sellest, mõni võidab. Dacia on kindlasti võitjate hulgas. Kes ei tea, siis Clio on see masin, mis üle-eelmisel aastal napilt Eesti aasta auto tiitlist ilma jäi – ehk siis taaskord fantastiline masin.

Proovisõiduks 700 km Soomet

Mahturit tuleb proovida tööd tehes. Nagu ikka kombeks, võtsin auto, heitsin kolmanda istmerea välja ning läksin Soomest erinevat kola kokku korjama ja Eestisse tooma.

Ma oleks soovinud välja visata ka teise istmerea, aga seda saab üksnes kokku klappida – seljatugi alla ja siis kogu kupatus hinge peal esimese serva peale püsti. Iseenesest okei lahendus, aga kui saaks teise istmerea välja võtta niisama muretult nagu kolmanda rea, võiks praktilisuse eest maksimumpunktid anda.

Loe tasuta täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte nendel sõnadel klikkides.