Viimased aastad on toonud neile aga suurepärase rakenduse. Üha karmistuvad süsinikutrahvid panevad tootjad sundseisu – elektrifitseeru või sure, sest vesinikautode ühe kümnendi jooksul massidesse jõudmist ei usu vist ka nende arendajad ise.

Pistikhübriid on pääsetee

Euroopa ja Ameerika vaheline autokaubandus on olnud pikalt esimese poole kaldu ning mitme ookeanitaguse suurtootja brändi siit lahkumine on seda vaid süvendanud. Üksikud suured pikapid pole suutnud üldpilti muuta. Siin tulebki mängu hübriidtehnoloogia.

Võimalus sõita osa teekonnast elektri jõul on loonud võimaluse tuua veidi kohandatud kujul siia autosid, millest muidu võiksime üksnes unistada, ehkki Saksa “suure kolmiku” vastu minna on üritanud paljud, edulugu on senini ette näidata vaid Lexusel.

Ford on mõistetavalt muutuva maailmaga kaasa läinud. Suure hurraaga alanud “One Ford” poliitika on vaikselt kalevi alla pandud – uut Mondeot Euroopas ei näe ja needki sõidukid, mis siiapoole ookeani jõuavad, emiteerivad väga vähe süsinikdioksiidi, vähemalt paberil.

Siin osutubki päritolu Exploreri suurimaks tugevuseks, sest suure “ameeriklase” võlu on tema teistsuguses olemuses. Majasisest konkurentsi pole vaja karta, sest stiilne Edge saabus Euroopasse kõrgete ootustega, kuid on vaikselt lahkumas ning Eesti automüüjate valikust teda enam ei leia. Ka Ecosport taandub sinna, kuskohast tuli, koos järjekordset kinnitust saanud teadmisega, et globaalse mudeli loomine on keeruline ja võib mõnikord ka mitte õnnestuda.

Tõeliselt suur

Mõned sentimeetrid üle viie meetri pikkusena kvalifitseerub Explorer ka oma kodumaal täismõõtu maasturiks, ehkki üksnes kolm liitrit mootori töömahtu paneb tõsimeelse ameerika raua austaja kergelt muigama. Aga Euroopas on omad reeglid ja arusaamad asjadest ning kuna Cadillac Escalade’i kohta võib automüüja kodulehel üksnes värvilisi pilte vaadata ja Chevrolet on meie turult margina ammu kadunud, võimaldab see suurel Fordil siin segamatult laiutada. Ja ruumi vajab ta selleks kõvasti.

Auto mõõtmed on meie mõistes hiiglaslikud: pikkust veidi üle viie, laiust isegi peegliteta üle kahe meetri ning kõrgust 178 cm jagu. See kõik kokku kaalub peaaegu kaks ja pool tonni, kuid ka ruumi jagub – nii ulatub olenevalt allaklapitud istmete arvust Ford Exploreri pagasiruumi maht 330-st kuni 2274 liitrini.

Luksuslik ja väga hästi varustatud

Kõik testijad olid üllatunud, kuivõrd paigas on ergonoomika – vähemalt esiosas. Tohutule kapotile vaatamata on eesistujail hea väljavaade ja auto mõõtmed ei tundugi nii suured. Ka teises istmereas on ruumi enam kui küll, kardaanitunnel on madal.

Kolmas istmerida klapib end põrandasse ja püsti elektri jõul, keskmine nõuab musklirammu ning sageli üsna ebaloogilisel viisil. Kel aga vaja vedada midagi rohkemat kui arvutikott, ostab endale pikapi – vähemalt Ameerikas.

Kui tarvidus kolmanda istmerea järele on päriselt olemas ning ühtlasi sinine ovaal autoninas kohustuslik, siis selle jaoks on juba pea kolm aastakümmet lahendus Galaxy näol. Teise istmerea liigutamine lisab küll jalaruumi, aga täiskasvanul seal mugav ei ole.

Detailidega pole koonerdatud. Odavat plastikut loomulikult leiab, aga mitte kohtades, kus see võiks häirida. Loomulikult on ventileeritavad istmed kaetud nahaga ning sisaldavad lausa viit massaažirežiimi. Kui juba, siis küllaga! Kuna varustuse nimekiri on väga pikk, tasub lähtuda lihtsast eeldusest, et kõik vajalik mugavaks kulgemiseks on olemas.

Infolustisüsteem sisaldab tohutult reguleerimisvõimalusi ning nende loogika on kiiduväärt. Näiteks on püsikiirushoidjal kolm režiimi: normal, adaptive ja intelligent – täpselt vastavalt kasutaja soovile. Eesti keelt auto aga ei oska ja keskekraan paikneb harjumatult otse, mitte pole juhi poole pööratud.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.