„Teaduslikust vaatenurgast võivad ainsad inimesed, keda ei saa sisserändajateks nimetada, olla mõned khoisani keeli kõnelevad hõimud Aafrika lõunaosas,“ selgitas USA-s tegutseva Baylori ülikooli antropoloogia aseprofessor Austin Reynolds, kelle eriala on inimasurkondade geneetika.
Omapäraste „klõpsuvate“ kaashäälikute poolest tuntud khoisani keeli kõnelevad mõned põlisaafriklaste kogukonnad Botswanas, Namiibias, Angolas ja Lõuna-Aafrikas.
Võimalusele, et nüüdisaegsed khoisanikeelsed rahvad põlvnevad otse algupärastest inimestest, kes kodukandist mitte kunagi välja ei rännanud, viitavad kaks tõika: nad elavad piirkonnas, kus tõenäoliselt arenesid esimesed inimesed, ja nende geneetilise mitmekesisuse määr on väga kõrge.
Mõistmaks, miks geneetiline mitmekesisus viitab põlvnemisele esimestest inimestest, võib geene võrrelda kausitäie erivärviliste M&M’s glasuurkompvekkidega. Kausist võetud kommipeotäite seas võib esineda üsna piiratud valik värvuseid — nagu geene algsest ürgpopulatsioonist lahkunud rahvastel —, ent algupärasest kausist võib leida kõiki värvuseid.
Hoolimata khoisanikeelsete rahvaste lähedusest nn inimkonna hällile ja nende märkimisväärsest geneetilisest mitmekesisusest ei saa neid siiski sajaprotsendilise kindlusega geneetilisteks alginimesteks kuulutada.
Esiteks ei saa tingimata väita, et Aafrika lõunapiirkond üldse on inimkonna sünnikodu. Mõnede teadlaste arvates arenesid esimesed inimesed hoopis Ida-Aafrikas; kummaski piirkonnas pole välja kaevatud piisavalt arheoloogilisi tõendeid, et väita täie kindlusega, et just seal elasid inimliigi esimesed esindajad.
Saksamaal tegutseva Max Plancki nimelise evolutsioonilise antropoloogia instituudi molekulaargeneetiku Mark Stonekingi osutusel pole välistatud isegi võimalus, et inimliik arenes välja Aafrika lääneosas.
Eri keskkondades säilivad fossiilsed jäänused erineval määral, mistõttu asjaolu, et mõnest konkreetsest piirkonnast ei ole muinasinimeste säilmeid tänini avastatud, ei tähenda, et seal ürgminevikus inimesi ei elanud.
Stoneking usub, et maailmas ei leidugi enam inimesi, kes poleks sisserändajad. „Inimesed on rännanud aegade algusest peale,“ rõhutas ta.
Tema geneetikauuringud Aasia rahvaste seas on näidanud, et peaaegu kõigis populatsioonides leidub natuke kõiki teisi populatsioone. „Kõik inimasurkonnad on teiste asurkondadega kokku puutunud,“ rõhutas Stoneking. „Seda kinnitavad nii geneetilised, kultuurilised kui ka keelelised tõendid.“
Muinasinimesed rändasid rohkem kui 100 000 aasta vältel mööda Aafrika mandrit ringi, enne kui sealt lahkusid. Tõenäoliselt kolisid mõned hõimud siis Aafrika idaosast Lähis-Idasse. Võib arvata, et sealt edasi rännati kümnete tuhandete aastate vältel üksteisele järgnenud rännulainete kaupa mööda India rannikut kagusse.
Sellel teekonnal toimus kindlasti palju DNA vahetamist. Need kaks tegurit — rändamine ja omavahel segunemine — on Stonekingi osutusel kaks peamist inimliigile omast karakteristikut. „Inimestele meeldib ringi rännata ja suguliselt läbi käia,“ nentis geeniuurija.
