Tüüpilise terroristi portree: vihane noor mees, tihti ka Euroopa "oma poiss"
"Džihaadi John" oli sündinud 1988. aastal Kuveidis, kuid kuueaastasena kolis koos perega Suurbritanniasse, saades seal kodakondsuse. Westminsteri ülikooli lõpetas ta infotehnoloogina, kuid läks Kuveiti tagasi. 25-aastasena jõudis ta maailma meediasse mehena, kes Iraagis või Süürias islamiriigi pantvangi sattunud välismaalastel päid maha lõikas. 27-aastasena sai ta nüüd ilmselt USA õhurünnakus surma. Igasugune lõimumisteooria oleks näidanud tema elu Suurbritannias eduloona, paraku läks risti vastupidi. Kümme aastat tagasi nägi ta õudseid telekaadreid terrorirünnakutest, mis viisid teda hoopis terroristide poolele.
2005. aastal tabas Londonit järjest kaks terrorirünnakut. 7. juuli rünnakus hukkus 56 inimest ja 700 sai vigastada, kui enesetapurünnakuid metroos korraldasid kolm Marokost pärit teise põlve immigranti ja üks Jamaikalt pärit islamiusku pööranud isik. Ründajad olid vanuses 18 kuni 30 eluaastat. Kaks nädalat hiljem üritati nende rünnakut korrata, kuigi inimohvrid jäid seekord ära. Ründajaist kaks oli sündinud Somaalias, üks Eritreas ja üks Etioopias, nad olid saabunud Suurbritanniasse lapsena, saanud seal ka kodakondsuse ja hariduse. Üks neist oli kriminaalse taustaga. Kõik neli kannavad nüüd terrorirünnaku eest eluaegset vanglakaristust. Viies ründaja oli ilmselt pärit Ghanast, Suurbritanniasse oli saabunud lennukiga 2003. aastal. Viimasel hetkel otsustas ta küll pommi prügikasti visata ja kannab nüüd 33-aastast vanglakaristust.
Siit ei järeldu, et kõik lapsena Euroopasse immigrandi või sõjapõgenikuna saabunud isikud terroristiks hakkaks, kuskilt on ikka juurde tulnud ideoloogiline väljast lähtuv ässitus, lähtudes varem al-Qaida, uuemal ajal Islamiriigi manifestidest. Parem lõimumine Euroopa kultuuriga pole nende terrorismitahet vähendanud, pigem aidanud veelgi tapvamaid rünnakuid korraldada.
Internetivabaduse ajastul terroristlikke sõnumeid blokeerida on võimatu, noored mehed hakkavad terroristideks hoolimata sellest, et neil peaks olema head väljavaated tulevaseks eluks. Juurde tuleb just inimvaenulik ideoloogia, mis võimendab psühhopaatlikke kalduvusi. Ja märtriks hakkamise loosung ei hoia neid tagasi ka endalt elu võtmast.
Paraku on teadlased sunnitud nentima, et vettpidavat terroristi profiili joonistada on väga raske.
Terrorismi on nähtud sajandeid, eriti äärmuslikke laineid nähti 19.-20. sajandi vahetusel ja uuesti 1960.-1970. aastatel. Siis tuli peale korraga kaks terrorismilainet - ühte esindasid vasakäärmuslikud jõud, kes 1968. aasta radikalismi laineharjal inimesi tapma hakkasid, teist aga palestiina terroristid, kes mitmete luureteenistuste varjatud õhutusel lennukeid kaaperdama ja pomme panema hakkasid. Müncheni olümpiamängude vastane rünnak 1972. aastal oli selle laine tipuks.
Toona üritasid teadlased tabatud ja tuvastatud terroristide põhjal tõsisemat terroristi profiili välja joonistada. Ilmnes, et keskmine terroristi vanus oli 23 kuni 31 eluaastat, pärit enamasti pigem jõukamast keskklassist, enamikul keskharidus, otsa veel pooleli jäänud õpingud ülikoolis.
1980. aastad tähendasid aga seda, et seniste palestiina terroristide kõrval või toel hakkasid esile kerkima islamistliku ideoloogiaga terroristid, kes Iisraeli-vastasuse asendasid veelgi raevukama läänevastasusega. Pärines see siis Moskva-meelsest propagandast või Iraani islamirevolutsioonist, pigem küll mõlemast korraga.
1987. aastal vallandus Iisraeli vastane ülestõus - Intifada, mis piirdus pigem siiski kividepildumise, kui pommirünnakutega. Tüüpiline palestiina terrorist sel ajal oli vanuses 17 kuni 23, pärit suurest, üsna vaesest perekonnast, madala hariduse ja vähese väljaõppega.
Al-Qaida terroristid alustasid oma veretöid 1990. aastate keskel, hakates järjest pomme panema ja peagi võeti üle ka Sri Lanka tamili terroristidelt enesetapurünnakute meetod. Al-Qaida juhid ja rünnakute planeerijad olid enamikus kõrgharidusega, eduka karjääri ja laialdase maailmapildiga, mõned neist ise läänes elanud ja õppinud, diskodest ja alkoholist lugu pidanud isikud, kelle vaimustus džihadistliku terrorismi vastu oli ideoloogilise, mitte sotsiaalse taustaga. Islamiriigi "kaliif" Abu Bakr al-Baghdadi on teadaolevalt doktorikraadiga usuteadlane Bagdadi ülikoolist, aga tema taust ja tegevus Saddam Husseini ajast on üsna ebaselge.
9/11-rünnaku korraldajate profiil 2001. aastast näitas, et lennukiaaperdajad ise olid pärit enamikus perekondadest, kus isad olid vägivaldsed ja emad sügavalt usklikud, neil oli ka nooremaid õdesid, keda nad kaitsta üritasid, kuid nende haridustee oli jäänud pooleli. Perekonnad, kust nad pärinesid, olid enamasti ka ise vägivalda toetavad. Terrorismi juurde oli neid juhatanud aga sõpruskond.
Paraku 2001. aasta järgsed terroristi profiilid, kahtlusaluste mustad nimekirjad ja muud meetodid radikalismi juuri otsida on olnud üsna edutud. Eriti Lääne-Euroopas on terroristiks hakanud täiesti atüüpilise taustaga inimesi. Kui al-Qaida ajastul hoiti naisi pigem kodus suletud uste taga, siis Islamiriigi ajastul on järjest enam terroristide hulka sattunud ka naisi. Näiteks Hollandis on terroristide mõju alla sattunud ka lapsi, samuti kohalikke türklasi, keda senised profiilid otseselt terroristiks ei oleks pidanud. Ka USA sõdurite lapsi on terrorism ligi tõmmanud.
Belglanna Muriel Degauque oli abiellunud muslimiga, kolinud elama Iraaki, 2005. aastal lasi naine aga 38-aastasena Bagdadis USA sõjaväekonvoi lähedal õhku. Ilmnes, et ka muslimiga abiellumine võis eurooplannadest terroriste teha.
Küsimus ongi selles, kust see inimvihkajalik ideoloogia pärit on ja kuidas see tegelikult levib. Saudi Araabia on küll vahhabismi kodumaa, aga selles riigis terrorismil eriti ruumi ei ole. Pakistanis võimendas Talibani esiletõusu inimeste sisuliselt puuduv haridus. Iraagis, Süürias ja Liibüas on terroristiks hakkamist aga soodustanud aastaid kehtinud totalitaarne riigikord.
Islamiriik sündis al-Qaida terroristlikust sõjast ameeriklaste vastu, kusjuures iraaklased olid eelnenud aastakümnetel harjunud ja poliitilisi mõrvu heaks kiitma, oli ju seal isegi endiseid riigijuhte hukatud televisiooni otse-eetris kogu rahva silme all. Vaenlase tapmine oli lausa fetišiks muudetud. Koraan oli oluliselt väiksem mõjutaja, sealt otsitakse pigem õigustust oma niigi eksisteerivale verejanule.
Liidrikultus, alternatiivsete infoallikate puudumine, propaganda ja ideoloogiline vaenlasekuvand, kõik see on aidanud kaasa ka Iraagi ja Süüria terrorismi sünnile. Marksism omal ajal, džihadism tänapäeval, alati on terroristi taustal ka kuskilt lähtuv äärmuslik ideoloogiline mõju.
Tegemist on siiski enamikus vihaste noorte meestega, aga nende viha põhjuseks pole tingimata halb lapsepõlv. Mõnikord on nende ässitajaks olnud kohalikud radikaalsed islamivaimulikud, veelgi sagedamini sõbrad ja uuemal ajal selgelt ka internetikanalid.
Ideoloogilisteks psühhopaatideks on neid võimalik pidada. Aga väita, et noor terrorist oma peaga mõelda ei oska, oleks ohtlik väärhinnang.
