Kunagi oli skandinaavlased nii vaesed, et paljud läksid Ameerikasse paremat elu otsima
(58)
Reisihinnaks olid kõik nende säästud ning perekonnast ja kodust lahkumine – võib-olla igaveseks, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Lärm Larseni platsil oli kurdistav. Larseni plats oli tegelikult piki Kopenhaageni sadama veejoont kulgev promenaad ja 1911. aasta 4. mail seisis selle ääres aurulaev SS United States.
Munakivisillutisel kolisesid raskete pagasikoormatega hobuvankrid, merel tuututasid Rootsi ja Taani vahet sõitvate liinilaevade pasunad.
Aeg-ajalt oli kuulda jutukatkeid, näiteks üritasid transatlantiliste laevakompaniide innukad agendid viimaseid saadaolevaid pileteid pähe määrida inimestele, kes polnud veel langetanud otsust reisida üle Atlandi.
Kõigil kevadkuudel väljus üks Skandinaavia-USA liini laev iga kahe nädala tagant New Yorki ja alati puhkes Kopenhaageni kail siis kaos.
Kõikjal seisid virnas kotid ja vaadid. Reisijatest ning nende peredest ja sõpradest koosnev rahvamurd püüdis leida tillukest maalapikest, kus oleks ruumi hüvasti jätta.
Nuttu ja värisevaid hääli oli kuulda igast kandist, sest ei lahkujad ega ka mahajääjad ei teadnud, kas nad kunagi üksteist veel näevad.
Kuna SS United Statesi väljumisaeg hakkas lähenema, trügisid reisijad mööda laevatreppi üles. Nad klammerdusid pileti külge, mille ostmiseks oli sageli aastaid ühiselt säästetud.
Paljud olid müünud kõik, mida omasid, ja ainsa asjana oligi neile nüüd jäänud paberitükk, millel seisi kiri „Copenhagen - New York“. See oli nende võti Ameerika Ühendriikidesse.
Kui kõik reisijad olid pardal ning nende viimasedki suured reisikohvrid ja -kirstud lastiruumis paika sätitud, huilgas SS United Statesi sireen, jättes Kopenhaageniga hüvasti.
Julie Feilberg oli üks paljudest skandinaavlastest, kes leidis ennast Ameerika 10 000-tonnise aurulaeva pardalt.
Aasta varem oli tema abikaasa Ditlev ületanud Atlandi ookeani, et kindlustada endale lapike maad Kanada preerias. Mees oli üksildasena rüganud Saskatchewani provintsis, kuhu Julie ja paari viis nooremat last nüüd samuti teele asusid.
Pere kolm vanemat last pidid jääma koju Taani ning hüvasti jätta oli ülimalt raske – vähemasti väikevend Hansul, kes laevatekil ema kätt kallistas.
„Miks isa ei ehitanud oma väikest maja tädi vastu?“ küsis viieaastane poiss, endal pisarad põskedel veeremas.
Ta oli liiga väike, et mõista, mäherdune suurepärane uus elu ootab peret teisel pool ookeani.
Just niimoodi kõik rääkisid: seda kinnitasid Ameerikasse emigreerunud skandinaavlaste kodumaale saadetud kirjad ja seda tõotasid reklaambrošüüride kaunid pildid viljakast maast ning ka laevakompaniide Põhjamaade agendid jagasid lahkel käel garantiisid, et kõiki Põhja-Ameerikasse suundujaid ootab õnn.
Polnud sugugi raske lasta end meelitada loobuma vaesest elust Põhjamaades. Feilbergide perekond polnud esimene ega viimane, kes lootis uues maailmas paremat tulevikku.
Miljonid taanlased, norrakad, rootslased ja soomlased olid aastate jooksul pakkinud kohvri, et alustada uut elu Põhja-Ameerikas. Paljusid neist ahvatlesid jultunud müügimehed, kes said iga kord priske protsendi, kui uus reisija ostis pileti Ameerikasse.
Loe põhjalikku käsitlust põhjamaalaste väljarändest Põhja-Ameerikasse detsembrikuu Imelisest Ajaloost!
