Teadusajakirjas PNAS avaldatud uurimus kinnitab, et vestlused ei lõppe peaaegu kunagi siis, kui mõlemad osapooled seda soovivad— ja et inimesed suudavad vaid väga harva õigesti hinnata hetke, mil vestluspartner keskustelu lõpetada tahaks.
Kuna suure tõenäosusega on väär iga oletus selle kohta, mida teine inimene soovib, on mõistlikum jutuotsad kokku tõmmata juba esimesel korral, kui see sobilik tundub, kuna parem on jätta vestluskaaslane pigem soovima vestluse jätkumist, kui kannatamatult ootama selle lõppu.
Suurema osa minevikus korraldatud vestluse-teemalistest uuringutest on läbi viinud keele- või ühiskonnateadlased. Psühholoogid on vestluseid uurinud peamiselt muudel eesmärkidel, näiteks analüüsimaks, kuidas inimesed kasutavad sõnu kellegi veenmiseks.
Mõned uuringud on analüüsinud fraase, mida inimesed vestluse lõpetamiseks kasutavad, kuid pole keskendunud sellele, millal need on välja öeldud.
"Psühholoogia on alles praegu hoomamas, et vestlemine on tõeliselt huvitav ja fundamentaalne sotsiaalse käitumise vorm," nentis üks uurimuse autoreist Adam Mastroianni.
Vestlemise dünaamika uurimise eesmärgil korraldas USA teadlaste töörühm kaks eksperimenti. Esimese raames küsiti 806 veebiküsitluses osalejalt, kui kaua kestsid mõned nende viimatistest vestlustest.
Enamik neist vestlustest peeti elukaaslase, pereliikme või sõbraga. Vestluses osalejatel paluti üksikasjaliselt täpsustada, kas vestluse käigus ilmnes hetki, mil nad soovisid, et vestlus lõppeks, ning hinnata seejärel perioodi, mis lahutas neid vestluse tegelikust lõppemisest.
Teises katses jaotasid uurijad 252 katsealust kahest teineteisele võõrast koosnevatesse paaridesse ja palusid neil 1–45 minuti vältel rääkida, millest tahes.
Hiljem küsiti neilt, millal nad soovisid, et vestlus lõppeks, ja paluti ära arvata, millal vestluskaaslane võis sama soovida.
Uurijad leidsid, et vaid 2% vestlustest lõppesid hetkel, mil seda soovisid mõlemad osapooled, ja 30% siis, kui seda soovis üks kahest vestluskaaslasest. Iga teise vestluse raames soovisid mõlemad osapooled vestelda vähem, ent reeglina ei soovinud nad keskustelu lõpetada samal hetkel.
Keskeltläbi hindasid kummaski katses osalenud katsealused vestluse soovitud kestust kaks korda lühemaks selle tegelikust kestusest.
Uurijate üllatuseks soovisid 10% vestluste puhul mõlemad osapooled, et vestlus oleks väldanud kauem. Umbes 31% puhul võõraste inimeste vahel toimunud keskusteludest soovis vähemalt üks osapool vestluse jätkumist.
Enamik uuringusse hõlmatud vabatahtlikest hindas vestluskaaslase soove valesti. Oma hinnangutes sellele, millal vestluskaaslane soovinuks vestluse lõppemist, eksisid katsealused umbes 64%-ga vestluse tegelikust kestusest.
Võimalik, et see on üks põhjustest, miks inimestele meeldib vestelda kohvitassi või joogiklaasi taga või einelauas — tühi tass või arve laekumise hetk on nagu keskustelude peatamise riistad, mis annavad meile ettekäände meie hinnangul pikaleveninud vestluse lõpetamiseks.
Uurimuse tulemused tekitavad palju uusi huvitavaid küsimusi. Kas vestlemise reeglid on teistes kultuurides selgemini paika pandud? Kas suurepärased vestlejad panevad tähele mingisuguseid vihjeid vestluskaaslase soovide kohta ning kui jah, siis milliseid? Ja millised tegurid millisel moel suunavad rohkem kui kahe osalejaga vestluste kulgu?
