Asi pole sinus: videokõne-väsimus on päris!
Ei, asi pole ainult sinus. Zoomi-väsimusest (või mis iganes uhke nimi sellele nähtusele on parajasti pandud) kirjutatakse kõikjal veebis ja seda kajastavad isegi suurimad meediaväljaanded nagu The Wall Street Journal ja BBC.
Sellega, et videokohtumised ja digisuhtlus üldse on omamoodi väsitav, nõustuvad ilmselt paljud. Aga paljud polnud sellega varem nii suures koguses kokku puutunud.
Pärast pikka videokõne-rohket kooli- ja/või tööpäeva tuleb video teel suhelda veel sõprade ja lähedastega. Seda ei saa ju aina vältida. Mida sul olekski enda õigustuseks öelda? Nagunii istud ju kodus....
Psühholoogid on välja toonud, et videokõne ajal võivad väsitada ekraani vahtimine kui ka vajadus... oma sõnu ja käitumist hoolikamalt valida. Me ei viibi vestluskaaslastega jagatud füüsilises ruumis, mistõttu sisse elamine ja hetkes püsimine võivad kujuneda raskemaks. Sestap ka vajadus rohkem teadlikult jälgida, millist sõnastust kasutad ja kuidas käimasoleva vestlusega liitud.
Tüüpiline videokõne koosneb ekraanil enda ja vestluspartneri(te) pisikeste näopiltide jälgimisest. See võtab võimaluse teiste kehakeelt ja ilmeid selgelt lugeda, mis moodustavad kehakeele-spetside osutusel vestlusest palju tähtsama osa kui pelgalt sõnad. Mis tähendab, et energiat ja keskendumist on vaja tavalisest rohkem.
Eraldi võib välja tuua ebamugavustunde, mis näiteks Zoomis tekkida võib, kui terve kirju valik nägusid sulle ekraanilt vastu vahivad. Me oleme juba ebateadlikul tasandil suheldes eriti tähelepanelik teiste nägude vastu. Kui videokõneäpp neid terve ekraanitäie korraga ette serveerib, võib see tekitada ebamugavust, sest käivitub meie võitle-või-põgene reaktsioon. Eriti siis, kui kõik juhtumisi millelegi sinu vastust ootavad.
Rahvusvahelise ärikõrgkooli INSEAD Prantsusmaa harus töötav professor Gianpiero Petriglieri lisab siia huvitava tähelepaneku – ootamatult videokõnepõhine kooli- ja tööelu on meie sotsiaalsed hierarhiad segi löönud.
"Enamik meie sotsiaalseid rolle on käigus eri kohtades, aga nüüd on kõik kokku kukkunud ja segi läinud. See on võrreldav olukorraga, kus lähete baari, kus suhtlete nii oma kooliprofessoritega, kohtute oma vanematega ja lähete kellegagi kohtingule. Kas pole veider? Nüüd me nii ju teemegi."
Kuidas siis videokohtumised kergemaks teha? Siit soovitusi:
* kui kohe pead endast pilti edastama, asenda oma nägu mingi teise kujutisega (näiteks Apple'i telefonides on abiks Animoji, Samsungil AR Emoji)
* võimalusel jäta videokohtumiste vahele pause, et ekraanijälgimisest puhata
* ära tee kõiki kõnesid samas kohas samal viisil, tee näiteks tööga seotud kohtumised ühes toas ja ühes riietuses, sõpradega teises toas ja vabaajariietuses. Kauem värske olemiseks võib olla oluline tajuda, et keskkond muutub ja "kontorist" saab lahkuda
