Mis juhtub distantsõppel? Kui tavatingimustes püüdsid täiskasvanud minimeerida lapse viibimist monitori taga, piirata elektrooniliste vidinate kasutamist, siis nüüd, kuna see on ainus juurdepääs haridusele, peab laps taga pidevalt arvuti taga olema. Koolide pakutav kaugõpe tase on seejuures väga erinev, nagu ka laste võime sel viisil teadmisi omandada. Peale selle on oluliselt langenud ka laste füüsiline aktiivsus.

Selles olukorras progresseeruvad neuropsühhiaatrilised häired. Kas meie laste tervis peab distantsõppele vastu?

Pandeemia on kestnud juba üle aasta ja pole põhjust kahelda, et lapsed tunnetavad ühiskonnas toimuvat ning täiskasvanute ebakindlat olekut. Kuidas aga ära tunda, et laps on stressis?

Koolipsühholoogide ühingu juht ja pereterapeut Karmen Maikalu sõnab, et ohumärgiks on muutused lapse tavapärases käitumises.

„Tähelepanu peab pöörama muutustele lapse käitumises. Kui rõõmsameelsest ja aktiivsest lapsest saab kinnine ja passiivne või vastupidi - kui enne tagasihoidlik laps hakkab äkki käituma väljakutsuvalt, siis on see üks märk, millele peab tähelepanu pöörama. Samuti see, kui laps, kellel enne õppetöö sujus, ei saa enam õppimisega hakkama," ütleb Maikalu

Maikalu räägib, et tähtis on, et vanem otsiks lapsega kontakti ja leiaks lapsega ka sügavamaid jututeemasid.

„Lapsevanem peab proovima lapsega suhelda ka muudel teemadel peale selle, et uuritakse, kas on õpitud või kästakse arvutist ära tulla.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega