Nüüdisajal, mil ühismeedias endale tähelepanu tõmbamine on kujunenud normiks, paistab kogu maailm nartsissistlikke inimesi täis olevat.
Hiljutine New Yorgi ülikooli töörühma uuring, mis hõlmas 270 inimest mediaanvanusega 20 eluaastat, viitab aga, et nartsissistlikku käitumist ei ajenda sugugi alati samad tegurid, mis seonduvad psühhopaatiaga.
Psühholoogid teevad juba praegu vahet kaht eri tüüpi nartsissismil: haavataval (mida iseloomustavad madal enesehinnang, kiindumusärevus ja äärmuslik kriitikatalumatus) ning grandioossel (millega seonduvad kõrge enesehinnang ja eneseülendamine).
Pikka aega polnud selge, mis ajendab nartsissiste ebameeldivale käitumisele, näiteks enesekiitmisele, kuna tegelikkuses muudab see teiste inimeste suhtumist neisse halvemaks. Uuringu põhjal saab sellist käitumist käsitleda madala enesehinnangu ületamiseks ja varjamiseks vajaliku tasakaalustava kohanemusena.
Töörühm kasutas kõigi katsealuste eri iseloomuomaduste, sh nartsissismi, enesehinnangu ja psühhopaatilisuse määrade hindamiseks jada mõõdikuid.
Tuli välja, et hooplev käitumine (ingl flexing behavior) — privileegide loomulikuks pidamine (entitlement), enese teistest paremaks pidamine (superiority) ja enesekiitmine — on valdavalt iseloomulikud neile, kes on üldiselt ebakindlad ja tunnevad tugevat süütunnet. Psühhopaatiliselt käituvate katsealuste süütunde-skoor oli aga suhteliselt madal.
„Meie hüpoteesi kohaselt on seda, mida varem käsitleti grandioosse nartsissismina, võimalik paremini mõista ühena psühhopaatilisuse käitumuslikest väljendustest,” kirjutavad autorid uurimuse kokkuvõttes.
Nad tunnistavad, et tulemuste kinnitamiseks tuleks katset korrata mitmekesisema valimiga ja pikema aja jooksul. Küll aga nendivad uurijad, et tulemused on kooskõlas ühe 2017. aastal läbi viidud väikesemahulise uuringuga, milles nartsissistlike meeste ajudest tehtud tomogrammid näitasid, et iseenda foto vaatamine tekitas neis emotsionaalset ängistust ja konfliktseid tundeid.
Kui patoloogiline nartsissism välja arvata, võib nartsissistlikke iseloomujooni — mille ilmnemist soodustab eeldatavasti üldiselt suurem keskendumine individualismile — näha peegeldumas kogu ühiskonnas.
Sellest annavad tunnistust nt see, kuidas me kirjutame sagedamini „mina” kui „meie”, kuidas pop-laulude tekstid on üha enesekesksemad ja kuidas me kaldume üha rohkem eelistama kuulsusele keskenduvaid narratiive.
Ka teadlased on neid ühiskondlikke muutuseid tähele pannud. Näiteks on märgatud, et nõustumine väitega „ma olen tähtis isik” on teismeliste seas kasvanud 12 protsendilt aastal 1963 lausa 80 protsendile aastal 1992.
New Yorgi ülikooli töörühma uurimus ilmus teadusajakirjas Personality and Individual Differences.
