Enesetaputerrorism: taktikaliselt hinnatud, usuliselt ülistatud
(16)
Enesetaputerrorismis on moslemid juba aastakümneid leidnud efektiivse väljundi oma usuliste eesmärkide saavutamiseks, kirjutab kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülem kolonelleitnant Margus Kuul ajakirjas Kaitse kodu!
Arusaadavalt pole kõik moslemid islamistid ega terroristid, kuid tänapäeval on suurem osa enesetaputerroriste sunniidi moslemid, kes järgivad džihaadi salafismi ideoloogiat
Džihaadi salafism on sunniitliku islami ekstreemne vorm demokraatia ja šiia moslemite ülemvõimu vastu. Sunniitlikud terroriorganisatsioonid näevad enesetaputerrorismis püha üritust, kutsudes ettevõtmist hellitavalt märterlusoperatsioonideks.
Enesetapu-terrorirünnakute põhjendused on laias laastus järgmised:
- võimalus saada kiiremini Allahi lähemale ja maitsta paradiislikke hüvesid;
- võimalus tuua võit jumalale ja luua šariaadil põhinev valitsemiskord;
- kättemaks ja vastase karistamine tema religioossete veendumuste eest;
- sunniitide kui reeturite karistamine;
- üleskutse relvi haarama, islamiriiki laiendama ja džihadiste ühinema
Jõud ja vastujõud
Islamiusust ajendatud enesetaputerrorism on globaalselt kasvav trend. Näiteks enne 2000. aastat pandi üle maailma toime keskmiselt 22 enesetaputerrorismi rünnakut aastas.
Bin Ladeni salafiitliku džihaadiorganisatsiooni terrorirünnak New Yorgis 2001. aastal hoogustas USA juhitud globaalset terrorismivastast võitlust, mis omakorda hoogustas hüppeliselt islamistlikku enesetaputerrorismi.
Neliteist aastat hiljem oli rünnakute arv globaalselt tõusnud üle kuuesaja. Ajavahemikus 2011–2015 teostati 1191 enesetapurünnakut, kus hukkus ja sai vigastada 39 910 inimest, kellest 79% olid tsiviilisikud.
2016. aastal toimus 84% kõikidest terroristlikest enesetapurünnakutest Iraagis, Süürias, Afganistanis, Pakistanis ja Türgis. Ka viimastel aastatel on samad riigid olnud esirinnas. Aastal 2020 enesetaputerrorism tänu IS-i langusele vähenes, kuid ei vaibunud.
Nüüdseks on salafiitlikud terroriorganisatsioonid destabiliseerinud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika. Konfliktikollete tekke oht on jõudnud Euroopasse ning teel Ameerikasse.
Taktikalised põhjused
Taktikana on enesetaputerrorismil mitmeid eeliseid konventsionaalse terrorismi ees, milleks võib lugeda näiteks pantvangistamist või lennukikaaperdamist.
Ühe enesetapurünnakuga tapetakse kolm korda rohkem inimesi kui konventsionaalse terrorirünnakuga ning enesetapjal pole vaja põgenemisplaani.
Enesetaputerroristide hävituspotentsiaali kirjeldab verine statistika. Näiteks ajavahemikus 2011–2015 hukkus keskmiselt 27 inimest terrorirünnaku kohta. 2015. aastal oli see arv kakskümmend kaheksa, 2016. aastal aga kolmkümmend kaheksa.
Enesetaputerrorismi eelistatakse ka seetõttu, et rünnaku korraldamine ei ole materiaalselt kulukas. Keskmine põrgumasina hind küündib 150 dollarini.
Kolmandaks, enesetapja on oma olemuselt „tark relv“, kes vajadusel ise sihtmärki vahetab, lõhates pommi kõige rahvarohkemas kohas.
Enamasti hukkub terrorist rünnaku käigus, mis omakorda tagab terroriorganisatsiooni julgeoleku ja salastatuse.
Kaitstakse kõige olulisemat, milleks on enesetapjate värbajad, ideoloogid ning pommitehnikud. Surmakuller on selles protsessis vaid kuluvahend.
Miks enesetaputerrorism ei vaibu?
Enesetaputerroristide laine ei vaibu, kuni mingi osa moslemi elanikkonnast seda usulistel kaalutlustel toetab. Enesetapurünnakutest on saanud moslemite maailmas kultuuriliselt austatud vastupanuvorm.
Näiteks kiidab massimõrva heaks väljapaistev konservatiivne sunniidist Egiptuse suurmufti šeik Ahmed el-Tayeb. Aga ka laialdaselt hinnatud sunni moslemite liider Yusuf al-Qaradawi. Tal on Al Jazeera telekanalis oma iganädalane saade „Islami seadus ja elu“, kus ta korduvalt edastab sõnumit, hoidmaks ülal enesetapurünnakute legitiimsust.
Usujuhtide üleskutsed kujundavad samas globaalselt moslemite väärtushinnanguid. Seda näitab ka 2014. aasta Global Attitude Survey küsitlus. Näiteks islami ekstremismi pärast ei tunne Türgis muret 37% elanikkonnast, ülejäänud aga tunnevad suurt muret. Enesetaputerrorismi pooldas islami kaitseks tihti või vahel 18% Türgi elanikkonnast. 2002. aastal oli see toetus aga 13%.
Vaadeldes laiemat pilti, selgub, et Egiptuses oli sama küsitluse alusel elanikkonna toetus enesetaputerrorismile 2014. aastal 24%, Indoneesias 9%, Malaisias 18%, Bangladeshis 47%, Tansaanias 26% ning Nigeerias 18%.
Heites aga pilgu Euroopasse, siis 2016. aastal Suurbritannias tuhande moslemi hulgas läbi viidud anonüümne küsitlus näitas, et enesetaputerrorism sümpatiseeris 4%-le küsitletuist. Vaid 34% küsitletuist võtaks politseiga ühendust, kui ta teaks inimest, kes on seotud terrorismi toetusega Süürias. Briti moslemid polnud uuringuga nõus.
Endine Briti Võrduse ja Inimõiguste Komisjoni (Britain’s Equality and Human Rights Commission) esimees Trevor Phillips hoiatab Briti moslemite ja mittemoslemite kogukondade eraldumise eest, mis lähiajal ei kao. Vastupidi, separatism vaid süveneb.
Phillips viitab ka oma osalusele 1997. aastal avaldatud raportis, kus tõsteti esile islamofoobia terminit, mille eesmärgiks oli vaigistada moslemivastast kriitikat seoses moslemite massimmigratsiooniga Suurbritanniasse.
Mida aga Briti moslemid ilmalikust Britanniast tegelikult arvavad, võib olla küllaltki šokeeriv, alustades šariaadi kehtestamisest ja lõpetades džihaadi toetamisega oma riigi vastu.
Separatism kui radikaliseerumise läte?
Nüüd kogeb sama Prantsusmaa, mille pinnal on viimase viie aasta jooksul islamiterroristide käe läbi elu jätnud enam kui 250 inimest.
Teema tõstatas ka Prantsuse president Emmanuel Macron, kelle sõnul on islami separatism ähvardavalt pead tõstnud mitmes moslemikogukonnas üle riigi.
Kusjuures Macron ei räägi siin vägivallaaktidest. Macron räägib kontraühiskonna tekkimisest, olgu selle väljundiks kasvõi moslemi meeste keeldumine naisterahva käe surumisest, ujulates naistele ja meestele kehtestatud eraldi ujumisajad või tüdrukud, kes juba nelja-aastaselt on sunnitud oma nägu katma.
Niisiis saab eristumine ja riigist lahku kasvamine alguse juba maast madalast ning jätkub koolipingis – algklassidest kõrgkoolideni välja.
„Radikaalses islamismis on afišeeritud tahe ja metoodiline organisatsioon, et rünnata vabariigi seadusi ja rajada paralleelne kord, kehtestada teised väärtused, arendada välja teistsugune ühiskonnakorraldus, esialgu separatistlik, aga lõppeesmärgiga haarata kontroll täielikult,“ vahendas Reuters Macroni, kelle jaoks peitub probleem ideoloogias, mis kuulutab omaenda seadused riigi seadustest ülemaks.
Vastukaaluks on Macroni käe all valminud seaduseelnõu, mis proovib võtta moslemite usuelu suurema kontrolli alla ning piirata välismõjusid. Näiteks on Macroni plaanides islami instituudi rajamine ja araabia keele õppe laiendamine koolides. Samal ajal aga lõpetatakse välisriikidest, nagu Türgist, Marokost ja Alžeeriast, lähetatud imaamide vastuvõtmine.
Plaanitakse keelata halal-menüüd koolisööklates ja kaotada eraldi ujumisajad burkiinides naistele ujulates. Et lapsed äärmuslaste kasvatusasutustesse ära ei kaoks, muutub kooliharidus alates kolmandast eluaastast rangelt kohustuslikuks.
Muidugi ei ole Prantsusmaa moslemid ilmaliku presidendiga nõus. Nagu Prantsuse moslemite esindaja Amar Lasfar Reutersi ajakirjanikule märkis, oleks Macron pidanud rääkima ekstremistidest ja radikaliseerumisest, mitte üldistavalt islami separatismist, tõmmates nõnda otsekui võrdusmärgi islami, separatismi ja ekstremismi vahele.
Identiteediotsing terrori kaudu
Samas ei saa väita, et islamistlikul separatismil ja ekstremismil igasugused seosed puuduvad. Näiteks Briti kodanikust enesetaputerrorist Kabir Ahmed, kes end 2014. aastal Iraagis õhkis, tõi asja olemuse välja paari lausega: „Meie kodakondsus ei tähenda meile mitte midagi.“
Seega, rääkides enesetaputerrorismist, tuleb alustada massimõrvarite päritolust ja eelkõige religioonist.
Euroopa kolmteistkümnest sunniidi moslemist enesetapu-pommipanijast oli neli Belgia, kaks Prantsuse, üks Saksamaa ja kuus Briti kodanikku. Suurem osa neist pärines moslemi immigrantide perekondadest, kellest viis olid Maroko juurtega, teised Pakistanist, Kosovost ja pooleldi Keenia juurtega.
Radikaliseerumise uuringud toovad sageli välja, et indiviidi radikaliseerumisprotsess on seotud identiteedikriisiga. Eriti on seda täheldatud teise ja kolmanda generatsiooni immigrantide ja põgenike kogukondades.
Siiski annab teole viimase tõuke ikkagi islami religioon ja märtri staatus. Tuleb arvestada, et islamil on mitu nägu.
Kuniks jagub sõdureid...
Märterlus ja enesetapp on islamis – nagu ka igas teises kultuuriruumis – kaks täiesti erinevat asja: enesetapp on islamis tõesti väga rangelt keelatud, kuid usumärterlus igati õhutatav alates koraanist ja lõpetades kõikvõimalike tänapäevaste kirjutistega.
Salafiitlikud džihaadiorganisatsioonid viitavad näiteks Iraagis enesetaputerrorismi õigustamiseks ajaatidele koraanis (9:111, 2:154), mida usujuhid kasutasid riiklikul tasandil Palestiina enesetaputerroristide toetamiseks.
Nagu näha, manitsused islami ekstremistidele praktikas ei toimi, sest osa usujuhte toetavad ise avalikult enesetaputerrorismi.
Samas ei saaks islami ekstremistid vabalt tegutseda, kui moslemimaades ei toetaks neid kohalik elanikkond ning mittemoslemi riikides sisserännanud moslemid. Ja kust olid tulnud (ja kuhu pöördusid tagasi) ligi 50% IS-i poolele sõdima läinud meessoost võõrvõitlejatest? Euroopast.
