Jumala raev: kuidas Iisrael oma olümpiakoondise liikmeid tapnud terroristidele kätte maksis
Iisrael soovis kättemaksu ja algatas salajase operatsiooni „Jumala raev“. Algas jaht terroristidele, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.
Maailma silmad olid suunatud kahele Belli militaarhelikopterile, mis 5. septembri hilisõhtul 1972. aastal lähenesid Müncheni äärelinnas asuvale Fürstenfeldbrucki sõjaväebaasile. Helikopterite pardal olid kaheksa Palestiina terroristi ja nende üheksa iisraellasest pantvangi.
Sama päeva varahommikul, otse keset olümpiamänge, olid Palestiina terroristliku rühmituse Must September liikmed hiilinud Iisraeli sportlaste peatumiskohta. Kaks Iisraeli sportlast, kes üritasid kaaslasi kaitsta, tapeti automaatrelvade valangutega.
Nüüd maandusid terroristid ülejäänud pantvangidega. Üheksa iisraellast olid kinni seotud ja istusid helikopterite tagaistmetel.
Halva eelaimusega jälgis Zvi Zamir helikoptereid. 47aastane iisraellane oli Mossadi luureteenistuse juht. Kui uudised pantvangidraamast teatavaks said, kiirustas ta Tel Avivist Münchenisse.
Päeval oli Zamir osalenud läbirääkimistel terroristidega, kes nõudsid 234 Palestiina vangi Iisraeli vanglatest vabastamist, samuti soovisid nad põgenemiseks enda käsutusse lennukit. Nõudmiste täitmatajätmise korral ähvardasid terroristid pantvangid mõrvata.
Iisrael ei pidanud terroristidega põhimõtteliselt mingisuguseid läbirääkimisi ning seega oli olukord ilma lahenduseta, kui helikopterite rootorid peatusid, kaks terroristi väljusid ning suundusid lennurajale pargitud Boeing 727 pardale. Reisilennuk pidi näitama, et sakslased olid terroristide suhtes vastutulelikud, kuid tegelikult olid võimud ette valmistanud varitsuse.
Mossadi juhina oli Zamiril kogemusi terroristidega, ent Münchenis sai ta draamat ainult pealt vaadata. Sakslased tegelesid olukorraga ise, mis Zamiri muret kaugeltki ei vähendanud. Ta ei suutnud uskuda oma silmi, kui avastas, et sakslased isegi ei valgustanud helikoptereid, et nende täpsuslaskurid korralikult sihtida saaks!
Kell 22.40 kõlasid lennujaamas esimesed lasud. Kaks Saksa snaiprit olid terroristide pihta tule avanud. Üks palestiinlane langes maha, kuid hämaruse tõttu jõudsid teised terroristid helikopterite alla varjuda. Kuulid lendasid edasi-tagasi ja muutsid lennuraja põrguks.
Palestiinlased tulistasid oma AK-47tega hoonete pihta, kus sakslased peitusid. Käsigranaadid lendasid läbi õhu ning Saksa täpsuslaskur tulistas pimesi helikopterite poole, mis olid ikka veel täis hirmunud pantvange.
Pärast tund ja viisteist minutit kestnud tulemusetut tulevahetust otsustasid sakslased peale saata lahinguüksuse, toetatuna kuuest soomukist.
Terroristid mõistsid, et neil ei ole pääsemisvõimalust. Üks neist viskas nelja pantvangiga helikopterisse käsigranaadi. Masin plahvatas ning leekide valguses suunasid kaks palestiinlast oma relvad teisele helikopterile.
Muserdatult jälgis Mossadi pealik Zamir sündmusi kaugemalt. Kui Saksa üksus oli tapnud viis terroristi ja võtnud kolm ülejäänut kinni, jooksis ta suitsusele lennurajale ning tormas esimese põleva helikopteri juurde. Temaga oli kaasas kolleeg Victor Cohen.
„Uksed olid avatud ja ma nägin kohutavat vaatepilti. Polnud liikumist, oigeid ega rasket hingeldamist. Veri voolas helikopterist välja ja kogunes maandumisrajale loikudeks. Meid ümbritses täielik vaikus,“ selgitas too.
Tragöödia oli fakt. Polnud ühtki inimest, kes poleks arvanud, et Saksa võimud olid pantvangide vabastamist üritanud täiesti amatöörlikult.
Kui sakslased peagi pärast seda pantvangitragöödiat kolm ellujäänud terroristi vabaks lasid, valmistusid iisraellased tegutsemiseks. Ees ootas laastav kättemaks. Iisrael kavatses kättemaksujahi lõpetada alles siis, kui Müncheni tapatalgute korraldajad surnult omaenda veres lamavad.
Kuidas luureteenistus Mossad kättemaksu ellu viis, loe lähemalt aprillikuu Imelisest Teadusest!
