Seepärast kavatseb NASA välja töötada uut tüüpi pürolantvooluallika, mis aeglase ja kontrollitud põlemise käigus varustab kosmoselaevu elektriga, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Pikka aega on kosmosesõidukitele vajaminevat energiat andnud päikesepaneelid, akud ja radio-isotoopgeneraatorid. Mõõteinstrumendid, kaamerad, navigatsioonisüsteemid ja muu selline vajavad elektrit ja ka soojust, et kosmoses töötada, ning sama kehtib ka kulgurite kohta, mida kasutatakse mõne planeedi pinna uurimiseks.
Kõige keerulisemad ja kaugemad plaanitavad missioonid vajavad aga uut tüüpi, eriti energiatihedaid ja vastupidavaid energiaallikaid.
Sellega seoses kavatseb NASA välja töötada vooluallika, mille puhul on kesksel kohal nn aeglase põlemise protsess.
Neid hakataks kasutama Päikesesüsteemi keerulisimatel missioonidel – sellistel, mis korraldatakse planeetide varjukülgedel või teistes piirkondades, kuhu Päikese kiired ei ulatu ja kus pole seetõttu võimalik päikesepaneele kasutada.
NASA eraldas uute vooluallikate arendamiseks 2020. aastal raha kahele teadusrühmale, üks neist on Kesk-Florida ja teine Texase ülikoolist. Keerulisim ülesanne on saada energiaallikas energiat andma kontrollitult ja stabiilselt, et see peaks pikkadel missioonidel algusest lõpuni ühtlaselt vastu.
Akud ja päikesepaneelid on NASA-le tuttav ja järeleproovitud tehnoloogia. Näiteks töötasid Marsi-kulgurite Spirit ja Opportunity mootorid, arvutid ja elektrisüsteemid voolul, mida toodeti päikesepaneelidega. Kulguritel oli ka neli akut, mida sai kasutada öösel.
Siis, kui Marsil puhkesid suured tormid ja nende üles keerutatud tolm langes paneelidele ja blokeeris valguse, oli probleem suur ning Opportunityga ei saadudki enam pärast üht eriti võimsat tolmutormi 2018. aastal ühendust.
Loe aeglase põlemisega pürolantvooluallikate kasutamisest kaugel kosmoses jaanuari Imelisest Teadusest!
