7 miljardit aastat: vanim Maalt teadaolev tahke materjal on vanem kui planeet ise

Seitse miljardit aastat tagasi tekkis ühe punase hiiu väliskihtides mikroskoopiline tolmutera. Hiiglaslike mõõtmetega täht oli aina paisunud ja selle viimased kütusevarud olid lõppemas.

Kui kütus otsa sai, paiskusid tolm ja gaas ilmaruumi laiali. Enne tähe surma tekkinud tolmukübe hõljus mõõtmatult kaua Linnutee läheduses omapäi, kuni selle haaras endasse üks aina tihenev hiiglaslik gaasi- ja tolmupilv, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kui pilve mass ületas kriitilise piiri, tõmbus see kokku. Selle keskpaika koondunud mateeriast sai meie Päike ja ülejäänud ainest ajapikku Päikesesüsteemi suuremad ja väiksemad planeedid ning pisemad objektid.

Ühte sellisesse sattus ka meie loo peategelane – iidne tolmutera sai osaks ühest meteoorkehast. See aga räntsatsas universumi ajaloo mastaabis alles nüüdsama, 1969. aastal, Austraalias Murchisoni lähedal maasse.

Päikesesüsteemis on küllalt selliste iidsete, miljardeid aastaid tagasi lõpuni põlenud tähtede jäänuseid. Tegelikult on ju öeldud romantilise kujundina sedagi, et inime­sed koosnevad ise tähetolmust, ja see on täiesti õige, kui mõelda, et ained, millest me koosneme, on pärit tähtedes toimuvate protsesside käigus tekkinud elementidest.

Kui Chicago ülikooli ja loodusloo­muuseumi Field Museum teadlased uurisid Murchisoni meteoriiti ja selles leiduvat tolmu­tera, leidsid nad, et kübe on kaugelt vanem kui meie kosmiline kodukant ja kõik siin leiduv.

Tolmutera vanuseks määrati 2020. aastal üle seitsme miljardi aasta. Päikese­süsteemi iga on 4,6 miljardit aastat. See tähendab, et tera oli juba siis iidvana, kui Päikesesüsteemi asemel haigutas (tõenäoliselt) lihtsalt üks kõle, tühi ja pime Linnutee nurgatagune.

Selline dateering tähendas ka, et tolmutera on absoluutselt vanim tahke materjal, mille iga on olnud teadlastel eales võimalik määrata.

Astronoomid ei pea üldiselt tolmust kõneldes silmas seda tüüpi tolmurulle, mis armastavad kodudes sohva alla pugeda. Tõsi, ka nendes rullides leidub kosmilise tolmu osakesi. Need on imetillukesed ning nende läbimõõtu mõõdetakse tuhandik- ja miljondikmillimeetrites.

Tüüpiliselt on kosmilise tolmu koostises ühenditena sellised elemendid nagu hapnik, magneesium, räni, süsinik ja raud. Iga päev kohtub Maa keskmiselt 43 tonni kosmosetolmuga.

Kõik meid ümbritsev koosneb eri elementide aatomitest mis nagu Murchisoni meteoriidi tolmuteragi moodustusid miljardeid aastaid tagasi tähtedes.

Tähtede keskmes toimuva termotuumasünteesi käigus ühinevad kergete elementide tuumad raskemateks ning nii on sündinud raske­mad elemen­did, samuti tekib veel raskemaid elemen­te supernoovades. Ainult kergeimad keemilised elemendid – vesinik ja heelium, samuti õige pisut liitiumi – tekkisid Suure Paugu käigus.

Loe kosmilisest tolmust lähemalt novembri Imelisest Teadusest!