Kui üldisele küsimusele vastata, siis on vastus „jah, muidugi“. Ainult, et me peame täpsustama seda, mida tähendab ajas rändamine. Kõigepealt - kas me rändame minevikku või tulevikku. Teiseks kas vaatame turisti kombel ainult läbi akna või siis teises ajas ollakse ikkagi selleks, et aktiivselt sekkuda ja tegutseda.
Kui sellele küsimusele vastata täpsemalt, siis kõigepealt nagu füüsika relatiivsusteooria õpetab, ei ole aeg üldsegi absoluutne, vaid sõltub kiirusest. Näiteks, kui meist lendab mööda kosmoserakett, siis tema peal kulgeb aeg aeglasemalt.
Nüüd te küsite - kus on relatiivsus. Kui istuksime raketil ja vaataksime Maad, siis selle asukate jaoks oleks aeg aeglasem. Miks siin mingit paradoksi ei ole? Sest Maa asukad ja raketil olijad ei saa iial kokku. Kui aga kosmoserakett koos minu kaksikvennaga läheb kosmosesse ja tuleb tagasi, siis kui Maa peal on möödunud sada aastat, siis minu kaksikust vend on võib-olla vaid pool aastat vanemaks saanud.
Tehniliselt on see väga raske, sest rakett peab väga kiire olema, aga tulevikku saab sellisel moel rännata ja isegi mitte turistina, vaid tulevikku ka sekkuda.
Minevikku saab minna ainult turistina. Me ju kõik rändame minevikku, siis kui oleme oma minevikust teinud näiteks video või vaatame dokumentaalfilmi. Me näeme kõike, kuid me ei saa sekkuda. Teine võimalus Universumi minevikku näha, on vaadata taevasse, sest see, mida me seal näeme – näiteks tähtede või udukogude asukoht - on kõik sadu, tuhandeid ja miljoneid aastaid tagasi selline olnud. Kui meil oleks väga võimas teleskoop ja tähe juures mingi planeet, millel elu, siis me näeksime, kuidas nad seal miljon aastat tagasi tegutsesid.
Füüsika keelab turistina ajas tagasi reisides minevikku sekkuda. Selle taga on põhjuslikkuse printsiip ja see on väga selge: mõelgem nüüd, kui me saaksime minna minevikku, kus me murdsime oma jalaluu. Kui me läheksime minevikku ja liivataksime libeda koha ära, kus me kukkusime, siis sellisel juhul jääks kukkumine ära ja muutuks tulevik. Selline asi on ilmselgelt võimatu. Relatiivsusteooria ja füüsika teeb väga täpset vahet: tulevikku saame mõjutada, aga ei saa vaadata, minevikku saame vaadata, aga ei saa mõjutada.
Tegelikult on ajaprobleem väga keeruline. Kas aega saab tagurpidi, nagu filmilinti kerida? Füüsikud ja filosoofid on selle probleemiga oma kaks sajandit tegelenud. Üks kõige toekam käsitlus ilmus äsja eesti keeles, Hans Reichenbachi „Aja suund“. Reichenbach on tunnustatud teadusfilosoof, paraku praeguseks juba surnud, kuid soovitan seda raamatut kõigil huvilistel lugeda.
*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid.
