Teadlane vastab: kuidas muutis raudtee 19. sajandi inimeste elu?
Raudtee ja rongid on industriaalajastu ja 19. sajandi ikooniline sümbol. 20. sajandi puhul saame rääkida auto tähtsuse tõusust ja individuaalse transpordi tähtsustumisest, kuid 19. sajand oli auru- ning rongide ajastu. See tähendab seda, et tuli täiesti uus ja pöördeline tehnoloogia.
Inimesed olid sajandeid liikunud kas oma jalgadel või kasutades hobust. Ka Eesti alal oli liikumine erakordselt piiratud. Liikumiseiiratus tähendas seda, et suuremat hulka kaupasid oli pikema vahemaa taha raske liigutada ning reisimine kaugematesse piirkondadesse sisuliselt puudus. Rong tõi sellesse suuri muutusi.
Eesti ala oli muust maailmast maas, sest mujal hakati raudteesid arendama juba 19. sajandi esimesel poolel, kuid meie saime esimese raudtee alles 1870. aastal. Mõtted raudtee rajamiseks olid siin juba varem, kuid teostuseni jõuti erinevatel põhjustel hiljem.
Esimene raudtee ühendas Peterburi Paldiski sadamaga läbi Tallinna ja esmane eesmärk oli kaubavedu: Eesti piimasaadused ja metsamaterjal oli vaja saada Venemaale. Kui vaadata igasuguseid ajaleheülevaateid ja käsitlusi sellest, millised olid reaktsioonid raudtee tulekuga, siis näeme nendest, et see oli suur muudatus.
Esimesed rongid olid meie arusaamade järgi väga aeglased. Kasvõi Tallinnast Tartusse sõitmiseks kulus praktiliselt kümme tundi. Sellele vaatamata tundus see tollasele inimesele, kes oli harjunud jala käima, et rong liigub erakordselt kiiresti.
Kui näiteks Inglimaal hakati raudteesid rajama, siis arutleti, mida negatiivset rongiliiklus kaasa toob. Kardeti, et inimesed lähevad hulluks, sest inimesed pole kiirustega harjunud. Jällegi – need kiirused polnud tänapäeva mõistes suured, kuid see näitab, kui keeruline on kohanemine uue tehnoloogiaga. See kõik nõuab aega ja tekitab inimeste psühhofüüsilistes struktuurides muutusi.
Kui Eestit võrrelda muu maailmaga, siis mõned asjad meil nii hästi välja ei joonistu. Suur muutus, mille tõi raudteede areng, oli see, et ajad ühtlustati. Ajaarvamine igal pool oli natuke erinev ning polnud ühtset ajastandardit.
Rong oli üks olulisemaid põhjuseid, miks tuli minna ühtsele ajastandardile. Tehnoloogia muudab väga erinevaid sfääre ja see on sellest hea näide. Eesti oli väike ja meie jaoks polnud ajateema nii oluline. Kuigi arenes ka eestlase ajatunnetus, sest kui sa reisid rongiga, peab sul olema ajatunnetus.
Industrialiseerumisest ja tööstuse arengust võib pikemalt rääkida. Raudtee aitas Eestis sellele oluliselt kaasa. Raudtee rajamine nõudis suuri ressursse, kõige esimese Eesti raudtee rajamisel töötas 10 000 ja rohkem inimest. Hiljem tuli igasuguseid tööstusettevõtteid, ehitati vaguneid, vedureid, raudteed vajasid lisasid: signaliseerimissüsteeme, depoosid jne. See kõik eeldas vastava tööstuse väljaarendamist ja see andis väga paljudele tööd.
Raudteel olid omad vajadused, millest ei saanud mööda vaadata. Kui hakatakse ehitama uusi teid ja maanteesid, siis seda saab teha üsna vabalt, jälgides looduse eripärasid: kui on mägi, siis saame tee viia üle selle, kui org, siis läbi selle. Kuid raudtee puhul ei olnud see võimalik. Raudtee pidi kulgema suhteliselt sirgelt ja see määras kindlaks, kuidas raudteed hakkasid Eestis kulgema.
See tuleb välja esimeste raudteede puhul, seal oli küsimus näiteks selles, kuidas rajada raudtee Tartu suunas. Esialgu oli kavas teha seda läbi Rakvere, kuid sellisel juhul oleks tulnud minna üle Pandivere kõrgustiku ja see oli kohe probleem. See oleks tähendanud suuri mullatöid ja selle vältimiseks toodi liin läbi Tapa.
Väga palju pole räägitud ökoloogilisest muutusest, millest praegu räägitakse näiteks Rail Balticuga seoses. Ka tol ajal oli see suur muutus ja see ei puudutanud vaid inimesi. Raudtee rajamine kahjustas elusloodust ning uue tehnoloogiaga harjumine on ka loomade jaoks valuline ning pikaajaline protsess.
Oleme kuulnud palju kuidas hobused pidid harjuma autodega, kuid see kõik käib täpselt samamoodi metsloomade kohta, kelle tajusüsteem polnud valmis kiiresti liikuvaid objekte vastu võtma.
1930. aastateks oli Eesti ala hästi raudteega kaetud ja see andis Eesti territooriumile näo. Kuna raudteed on palju, siis võiks rääkida ka eesti asustusajaloost. Raudtee andis paljudele kohtadele uue hingamise ning tekkis uusi asulaid.
Palju on räägitud ka teivasjaamadest – need olid pooljaamad, kus rong peatus nõudmisel. Meie asustusajalugu on paljus raudtee poolt determineeritud. See avaldub ka esteetilistes aspektides, näiteks raudteearhitektuuris.
Meie raudteearhitektuur on olnud rikkalik. Kui ilmus asulasse raudtee, siis ehitati sinna ka jaamahoone. Näiteks 1870. aastal Peterburi-Paldiski raudteele rajatud Tallinna vaksal oli hea ja kvaliteetne näide raudteearhitektuurist, tegu oli muljetavaldava ja hästi läbimõeldud hoonega, mis paraku tänaseks säilinud ei ole.
Raudtee puhul on hulk eraldi käsitletavaid kultuuriloolisi fenomene, näiteks rongiõnnetused. Rongiõnnetused seostuvad uue tehnoloogiaga kohanemisega. Uus tehnoloogia on ikka inimesest sammu võrra ees ja rongiõnnetused on üks näide sellest. Esimene suur rongiõnnetus Eesti alal leidis aset juba 1897. aastal sõjaväerongiga. Hukkus umbes 60 inimest. Järgmine suurem õnnetus oli 1924. aastal postirongiga. Nendest ei hakka eraldi pikemalt rääkima.
Kokkuvõtteks võib öelda, et raudtee tõi Eestis kui ka mujal maailmas kaasa suured muutused. 19. sajand oli raudtee sajand. Raudtee avaldas mõju asustusele, ökoloogiale, majandusele, haridusele aga ka muutis inimesed liikuvaks. Seda loetelu võiks jätkata.
Teema lõpetuseks võib öelda, et rongid liiguvad ka täna ja see transpordiliik ei ole oma tähtsust kaotanud, ehkki transpordivahendite mitmekesisus on oluliselt kasvanud.
*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.
