Toyota ja Volkswagen müüvad kumbki umbes 10 miljonit autot aastas. Tesla Motorsi mullune toodang oli kõigest 367 500 eksemplari.

Mis aga puudutab elektroonikat, eriti tehisintellekti ja sõidukite isejuhtimisvõimet, siis on väike Tesla oma suurtest autotööstuse-konkurentidest aastaid ees.

Selle peamised põhjused on firma valik tavapärast varustustahelat eirata, oma protsessorid ise luua ja suur osa kontrollist auto üle ühte moodulisse koondada.

See kõik selgub Nikkei Asian Review artiklist, kui seda väljaandev firma ostis 2019. a Tesla Model 3 sõiduki ja lasi selle rivaaltootjate esindajatel tükkideks võtta, et seda üksipulgi uurida.

Selgub, et Tesla au ja uhkus on nende autode süda ehk isejuhtimist võimaldav arvuti, tuntud ka nimega Hardware 3. See valmis möödunud kevadel ja on juba kasutusel Tesla kõigis uutes Model X, S ja 3 sõidukites. See on firma suurim relv areneval elektrisõidukite turul ja võib autotööstuse tavalise varustusahelale otsa peale teha.

Hardware 3 koosneb kahest tehisintellekti kiibist, mis mõõtudelt 2,6 ruutsentimeetri suurused. Tesla loodud on nii kiibid kui ka tarkvara, mis neid käigus hoiab. Selline arvuti annab autole nii isejuhtimisvõime kui ka jooksutab selles asuvat info-lustisüsteemi.

Selline ulatuslik kokkusulatamine on autotööstuses ennenägematu, eriti toojate soovi tõttu kriitilise tähtsusega protsesse (isejuhtimine) ja toredaid lisavõimalusi (info-lustisüsteem) võimalikele pahatahtlikele häkkeritele mõeldes eraldi hoida.

Tesla esimene isejuhtimis-süsteem kandis nime Hardware 1, ilmus 2014. a ja tootja on seda iga kahe-kolme aastaga uuendanud. NAR-is ilmunud artikkel väidab, et Toyota või VW sugused hiiud jõuaks Tesla praeguse tulemuseni alles 2025. aastal.

Suured tootjad tunnevad kohustust truuks jääda senistele varustusahelatele, mis aitasid neil kunagi üldse suureks kasvada. Nooremad tegijad nagu Tesla aga sellisest asjast ei hooli ning otsivad lihtsalt parimaid tehnoloogiaid, mis üldse saadaval.

Sestap ei kanna enamik Model 3 komponente mitte varustaja nime, vaid paljudel on hoopis Tesla enda logo, k.a alusmaterjalid, mille abil mootori kontrollüksused kokku pandud. See viitab, et Teslal on tihe kontroll enamike põhitehnoloogiate üle, mida auto kasutab.

See kõik ei tähenda muidugi, et Tesla ei võiks vigu teha. On naiivne eeldada, et üks grupp teab kõiki õigeid vastuseid, isegi kui neid pidevalt värskete andekate inimestega täiendada. Eduloo varjukülg on see, et Tesla satub ka seninägematute probleemide otsa rutem kui teised, mida meedia muidugi võimalusel isukalt kajastab.

Ka Teslade isejuhtivuses on esinenud mitmeid probleeme, näiteks automaatne reavahetus, mis ei arvesta teel kaassõidukitega, ja võimetus rikutud liiklusmärke ära tunda.

Hiljuti juhtus nii, et McAfee firma testijad kleepisid „35 miili tunnis” kiiruspiirangumärgile peale oluliselt suurema numbri „85 miili tunnis” (vastavalt umbes 55 km/h ja 135 km/h) – isejuhtiv auto muidugi ei suutnudki pettust avastada ja hakkas kiiremini sõitma.

Hetkel ainult inimjuht on võimeline sellist märki nähes ka mõistma, et midagi on valesti, sest nii kiiresti sõita ei tohi ühegi USA linna tänavatel.

Põhjalikult testimata on ka ükspuha millise tootja isejuhtiva sõiduki suutlikkus toimida näiteks vihmas ja lumesajus. See nõuab ilmselt senisest targemate või lihtsalt erinevate uute sensorite kasutuselevõttu, mis jälgivad ka maapinda või kasutavad uudseid jälgimislahendusi (lühilaine-infrapuna vms).

Tesla väitel on neil kõik vajalikud komponendid – arvutialased või üldse – paigas, et sõidukid täiel määral isejuhtivaks muuta. Kui meenutada, et autosid saab kiiresti täiendada – õhu teel tarkvarauuendusi saates –, siis pole ime, et tootja lahendused on nii kaugele arenenud.

Tesla edu seega jätkub. Müügilt on nad edukamad kui teised tootjad, kuigi tootmismahud on endiselt madalad, ja tänavuse aasta jooksul on firma aktsiate väärtus enam kui kahekordistunud.