Tegu ei ole pingereaga vaid need on elektriautod, mida soovitakse ostutoetusega soetada. Seda, millised autod “jah” sõna kätte saavad, täna KIKi hindajad öelda veel ei oska, aga vastav statistika avaldatakse kindlasti lähiajal.

Kokku taotleti toetust rohkem kui meetme tänavune maht võimaldas: ligi 1,5 miljonit eurot. Toetusega sooviti osta 297 autot, raha jätkub paraku vaid pisut rohkem kui 200le autole: I voorus (mis jäigi ainsaks), pidanuks toetust saama 110 e-sõidukit. Osa meetme rahast kulub ilmselt GPS-seadmete paigaldamisele.

Leaf on ihaldatuim e-auto, põhjusega

Tabeli esikümnesse mahtusid mudelid, mida sooviti 10 kuni 85. Meie ennustus, et Nissan Leaf võtab esimeses voorus suurima noosi, läks täide. Hea auto, mis pole SUV, usaldusväärne e-auto bränd, arvestatav hinnasoodustus, ka ELMO kiirlaadimisvõrgu olemasolu – need argumendid võidu tõid.

Mööda panime II kohaga, kuhu ennustasime Tesla Model 3: Renault Zoe oleks olnud meie kolmas pakkumine. Model 3 on 19 autoga selles tabelis alles kuuendal kohal.

Üllatajaid on ka: kellelgi on õnnestunud Audi e-tron 50 quattrole käpp peale panna ning keegi on silmaga nägemata ja käega katsumata otsustanud küsida toetust Kia Niro EV-le.

KIKi hindajatel tuleb nüüd välja mõelda, kuidas toetust jagada nii, et see oleks õiglane. On võimalik, et 15 (maksimum, mis üks ettevõte korraga tellida võis) auto piir tuuakse allapoole. Tõenäoliselt hakatakse osa taotlejatega läbi rääkima, et leida parim lahendus.

Kuna taotlusi menetletakse nende laekumise järjekorras. võib juhtuda ka nii, et need, kes vajutasid “esita” nuppu kaks sekundit hiljem kui lubatud limiit täis jooksis, jäävad lihtsalt ilma ning saavad teate: “vabandage, aga otsas on!”

Kas uut taotlusvooru üldse vaja on?

Vahepeal on arutatud edasi, kas ja millal võiks välja kuulutada uue taotlusvooru. Tõenäoliselt saab ostutoetust küsida 2021. aastal ning ühe auto kohta makstav summa võib jääda alla 5000 euro.

Põhjusi on mitmeid, nendest peamine segmendi kiire areng, kus iga kuuga lisandub e-autosid. Samuti tulevad hinnad alla: elektriautode puhul on tootjad vähendanud marginaali või mõnel juhul müüvad neid isegi alla omahinna, et toime tulla uute CO2 normidega (arvesse läheb kogu toodang).

2019. aastal võeti Eestis arvele 77 elektriautot. Tänavu ennustatakse kuni 500 elektriauto müüki. Tõenäoliselt on KIKilt ostutoetuse taotlejate seas neid, kes ostaksid elektriauto ka toetuseta.

Ka osa maaletoojaid teevad arvestatavaid soodustusi, mis motiveerivad elektriautot ostma. Esimesena hakkas Nissan pakkuma lisaks soodustusele omalt poolt 5000-eurost hinnaalandust.

Ka Renault müüja tõi Zoe hinna otsustavalt alla, auto hind algab 28 500 eurost. Škoda müüb heas varustuses Citigo iV pisielektrikat aga napilt 19 890 euro eest. Ja kui vaatate KIKi tabelit, siis hind loeb!

Teisisõnu on elektriauto juba praegu auto nagu iga teinegi, teatud juhtudel väga hea valik odavamalt sõita ja rohelist indulgentsi võtta, sest linnaõhk jääb saastamata.

Siinjuures ei ole Eesti kõige mahajäänum e-auto riik, pigem tavaline keskmik – on tekkinud aktiivne hulk pooldajaid, kes omakorda veenavad uusi tulijaid jne. Võimalik, et 500 elektriautot müüaksegi tänavu ehkki see on väga optimistlik prognoos. Aga kui nii, siis on jää murdunud.

Mida tegelikult toetama peaks?

Järgmise taotlusvooru puhul – kui see tuleb – võiksid otsustajad püksid oma jalga tagasi panna ja anda toetust takso- ja transpordifirmadele. Isikliku auto soetab igaüks ikka ise, vastavalt võimalustele ja vajadusele.

Veelgi ägedam oleks aga, kui järgmine euroraha suunataks taristu arendamisse. Meil on ELMO ja natuke CCS-i, pisike hulk avalikke keskkiireid laadijaid.

Võiks aga olla korteriühistute e-stamise toetusmeede ning nõue uusarendajatele, et iga ehitatava hoone juurde, kuhu on ette nähtud parkla (enamasti on, 2 ja enama toaga korteri omanik on kohustatud ostma vähemalt 1 koha), luuakse elektriautode laadimisvalmidus või pannakse keskkiired laadijad. Teenus “meilt laadija, teilt raha elektri eest” on turul juba olemas.

Lisaks tuleks “elektrifitseerida” haiglad, passilauad, kultuurimajad jm avalikud hooned. Seda kõike võikski eurorahade eest teha, mitte tilgutada automerre autosid juurde.

Sest nagu Soomes, Rootsis ja Saksamaal läbi viidud uuringutest välja tuleb, ostetakse elektriauto enamasti leibkonna teiseks autoks – üks “pikamaa” auto on juba ees olemas. Pole see teisiti ka Eestis.

Kui aga tekib kindlustunne, et elektriautoga teele ei jää, sest laadimisvõimalusi jagub, mõtleb mõnigi ümber, ja ostab “tavalise” auto asemel elektriauto, sest konkurentsi kasvamise, hindade langemise ja sisepõlemismootoritega autode hinnatõusu ning nende ülalpidamise kallinemise (maksud, piirangud) valguses teenib e-auto end kiiremini tasa.

Inimese kõige õrnem kehaosa on tema rahakott ja e-auto on ka auto. Mõelgem siis enne kui raha loopima hakkame.