Miks on Pariisi linnatänavate all tunnelites kuus miljonit luukeret?

Tänapäeval põnev turismiatraktsioon kõneleb 18. sajandi Euroopa ülerahvastatud suurlinnades valitsenud õõvastavatest tingimustest. Pariisi katakombide inimluudest seinad räägivad ka lahenduse otsimisest ja leidmisest linna piinanud surnute ülekülluse probleemile. Miks oli Pariisis "üle" kuus miljonit inimese skeletti, mida polnud enam kuhugi panna?

Pariis on Euroopa suurlinn, mis paljude arvates on kaotanud oma kunagise oreooli, kuid mälestus ja linna ajalugu toidab ikka veel erinevaid lugusid romantikast, armastusest, kunstist ja paljust muustki ilusast. See on linn täis sümboleid nagu näiteks Moulin Rouge, Eiffeli torn ja nüüdseks küll põlenud, aga siiski märgiline Jumalaema kirik.

Kirju ajalugu ei ole aga alati olnud ilus ja romantiline. Erinevate kriiside jäljed linnas ja linna all on täiesti omaette raamat, mille ühe põneva peatüki kirjutab 18. sajandi laibakriis. Selle kriisi nägu on midagi sootuks muud, kui romantiline ja selle jälgi saab igaüks 20 m sügavusel linnatänavate all täna oma silmaga vaadata.

Turistidele on avatud umbes 1,5 kilomeetrit Pariisi Katakombe. Tänane muuseum on ainult üks osa Pariisi linnatänavate all vonklevast tunnelite labürindist, mille uuristasid sinna erinevad kaevandused ja kivimurrud.

Kuue miljoni surnukeha lugu nii ilus ei ole. Varajasel industriaalajastul toimus suuremat sorti linnastumise buum. Suurlinna paljulubav elu meelitas kokku maainimesi ning suured linna voolavad inimmassid põhjustasid kõige lihtlabasema ülerahvastatuse.

Kuigi Pariisis tekkisid esimesed kanalisatsioonisüsteemi alged juba 14. sajandil, oli 18. sajandi suurlinnas hügieeni ja sanitaartingimustega palju kehvemini kui täna oleme harjunud.

Ülerahvastatud linna suurimaks probleemiks olid levivad haigused ja surm. Palju inimesi ja palju surnuid tähendas seda, et 18. sajandi lõpuks olid Pariisi surnuaiad nii ülekoormatud, et sinna sõna otseses mõttes enam ei mahtunud juurde ühtegi surnukeha.

Üks suurimatest Pariisi surnuaedadest 18. sajandil - Les Innocents - haises nii hirmsasti, et üle linna leviv lehk mõjutas juba kohalike lõhnakaupmeeste ärisid.

Maikuu aastal 1780 oli see hetk, kui surnuaia "õmblused" sõna otseses mõttes kärisesid. Ülekoormatud surnuaia naaberkinnistu keldri sein andis kevadvihmade ja laipade ülekoormuse all järele ning poolkõdunenud surnukehad ujutasid keldri üle. Seda peetakse viimaseks piisaks karikasse.

Lühidalt öeldes valitses Pariisis kriis. Laibakriis.

Mõne kuu jooksul tehti otsus, et uusi surnukehasid ei tohi linna enam matta. Les Innocents suleti ja ka teised linna surnuaiad. Kuid probleem oli arenenud juba liiga kaugele ning risk inimeste tervisele oli ikkagi õhus. Seepärast otsustati kõigi surnuaedade sisuga midagi ette võtta ja see teisaldada.

Õnneks oli olemas plaan. Pariisi linna all oli ja on tänagi hulk vanu kaevandusi ja kivimurdusid - seni kasutuna seisnud kaevanduskäikude labürindist sai peaaegu täiuslik maa-alune luukamber, kuhu linna surnuid ladustada. Peamiselt ajavahemikus 1787 kuni 1814 siirdati luud surnuaedadest kaevanduste sügavustesse.

Sissepääs tunnelitesse ehitati vana linnavärava kõrvale ning sai nimeks "Barriere d'Enfer," mida võib tõlkida kui põrguvärav. Kuigi esialgu kuhjati luud vanasse kivimurdu juhuslikult, laoti need hunnikud hiljem korrapäraselt sellisele kujule nagu me täna teame - tunneliseinu palistama.

Kui satud Pariisi, on see 1.5 km pikkune luukeredega palistatud tunnel koht, mida kindlasti külastada tasub.