Kümme segavat asjaolu, miks Islamiriigi vastu ühist koalitsiooni luua ei suudeta

Läbi ajaloo on ridamisi riike, mis end islamiriigiks nimetanud, kuid enneolematuks ohuks on kujunenud mullu 29. juunil välja kuulutatud kalifaat Iraagis ja Süürias, mille eesotsas terrorist Abu Bakr al-Baghdadi. Ajal, mil terrorismivastase sõja lahinguid peetakse enam kui kümnel rindel, pole suudetud luua ühisrinnet selle ohu tõrjumiseks.

Islamiriigi

totalitaarsele, igasugust teisiti mõtlemist maha suruvale režiimile alistus mullu lühikese ajaga ligemale kümne miljoni elanikuga territoorium Iraagis ja Süürias. Ohus on lisaks inimeludele ka kultuurimälestised, sest see seltskond on veelgi hullem kui oli Taliban Afganistanis. Kuid Süüria kodusõda jätkub endiselt, nagu Islamiriigi näol polekski tegemist ühise ohuga kõikidele teistele rühmitustele. Iraagis osutus sealne armee aga võitlusvõimetuks, mistõttu appi tuli võtta mitteformaalseid šiiitlikke rühmitusi. Tikriti tagasi võtmine tänavu aprillis oli Iraagi suurimaks võiduks  Islamiriigi vastases sõjas, Süürias on nüüd alanud kurdide pealetung Islamiriigi keskuse Raqqa vastu. Kuid probleemid, miks ühisrinnet ei teki, on poliitilised.

Türgi versus kurdid
Türgi on samal ajal sõjas oma kurdidega, keda koondav Kurdistani Töölispartei (PKK) on otseselt seotud ka Süüria kurdide üksustega ja nii nagu varem häiris Türgit Iraagi Kurdistani sisuline iseseisvus, on Ankara veelgi enam ärritatud Süüria kurdide sõjalisest tugevnemisest. Nad ei saa parima tahtmisegi korral toetada Süüria kurde sõjaliselt. Sama kehtib ka Iraani kohta, kus on samuti PKK-ga seotud kurdide üksused pead tõstnud.

Iraan ja Iraagi šiiidid
Teheran on algusest peale toetanud šiiitide rühmitust, kes Saddam Husseini kukutamise järel USA toel Iraagis võimule tuli. Teatavasti ka Iraanis kehtib ju omamoodi islamiriik, kuid seal valitsev šiiitlik usuvool on sattunud sunniitliku (täpsemini salafistliku) Iraagi ja Süüria Islamiriigi sõjalise rünnaku alla. Usuviha erinevate islami usuvoolude vahel on järsult kasvanud. USA on aga juba 1979. aastast peale olnud Iraaniga konfliktis ja ühist rinnet nn kalifaadi vastu Iraani ja USA vahel luua on seni võimatu.

Assad ja Süüria opositsioon
Kuna Süüria diktaator Bashar al-Assad eelistas 2011. aastal demokraatianõuetele vastata tankikahurite tulega tsiviilelanike vastu, on verevaen Süüria senise valitsuse ja opositsioonijõudude ühisrinde vahel ületamatu ja seni kuni Assad eest ei astu, pole ka loota, et Süüria kodusõja vastasleerid suudaks oma relvi ühise seljataguse ohu vastu suunata. Seni on näha, et kumbki kahest leerist ei pea kalifaadi ohtu nii suureks, et omavahelist vaenukirvest maha matta. Süürias peavad kurdid seega üksi oma sõda kalifaadiga.

Iisrael ja Iraan
Alates 1979. aastast on järjekindlalt kasvanud Iisraeli umbusk iga Iraani sammu vastu, mida tõlgendatakse sõjaohuna just Iisraeli suunas. Seega iga Iraani-meelne rühmitus, mis regioonis tugevneb, on juudiriigi jaoks olnud isegi suurimaks ohuks kui äärmusliku kalifaadi idee. Koondada Iisraeli jõude Iraagi valitsuse toetuseks on seega sisuliselt võimatu, Süürias eelistab Iisrael aga keskenduda vaid oma huvidele, rünnates objekte, mida ise heaks arvab.

Egiptus ja Muslimi Vennaskond
2011. aasta Araabia kevade suurimaks võiduks oli Muslimi Vennaskonna tugevnemine Egiptuses,  Tuneesias ja Liibüas, kus see üritas ehitada Türgi-stiilis ühiskonda. Türgi toetas seda jõudu kui vastukaalu terroristidele, Egiptuse vana režiim ei suutnud aga uut korda taluda ja armee pööras riiki. Kukutatud president Muhammad Mursi võimalik hukkamine keeraks raevu paljudes islamiriikides just tänase Egiptuse võimu vastu, mis on pealegi juba ajanud kodusõjani ka Liibüa sisesuhted. Egiptuse kodusõda oleks aga asi, mida keegi näha ei soovi.

Saudi Araabia ja Jeemeni šiiidid
Saudi Araabia peab kalifaadi deklareerimist omale selgeks ohuks, kuid samal ajal on nad segatud ka Jeemeni kodusõtta, kus hetkel tugevaima leerina tungib peale Araabia kevade mõjul tugevnenud šiiitide nn houthi liikumine. Kuna Jeemenis üritab vana režiim jõuga sellele vaenlasele vastu hakata, on Saudi Araabia eelistanud sealse valitsuse poolel olla, samas kui al-Qaida ja kalifaadi toetajad on segases vees suutnud veelgi paremini varjuda.

Somaalia ja Aafrika
Somaalias on terrorismivastases sõjas edukalt tõestanud end Ida-Aafrika riikide ühisrinne, olles suutnud seal Al-Qaidaga seotud ash-Shabaabi väed taanduma. Kuid kaugemale tungimisest ja Lähis-Ida asjadesse sekkumisest need riigid (Kenya, Burundi, Uganda, Etioopia, Djibouti jt) siiski hoiduvad. Mali sõjas keerati lehte sõjas Prantsuse interventsiooniga, Nigeeria armee on sattunud oma sõtta Boko Haramiga, aga kõik nad ootavad palju aktiivsemat rolli just lääneriikidelt. Aafrikas peetakse praegu peamisi kaitselahinguid kalifaadi vastu.

Euroopa ja USA
Euroopa riigid selgelt sõjas kalifaadi vastu peamist viiulit mängida ei taha, USA president Barack Obama on aga oma lubadustest kinni pidades eelistanud hoopis sekkumist Lähis-Itta tagasi tõmmata. Ja nii on ka USA sõjalised aktsioonid Islamiriigi vastu suunatud pigem propagandale kui avalikule sõjalisele sekkumisele. Seega toetab USA küll taustalt Iraagi valitsust ja Süüria opositsioonijõude, aga üritab seegi kord saavutada võitu just vahendajate kaudu.

Põgenikelaine Vahemerel
Süüria kodusõja venimine on selgelt kasvatanud põgenikelainet ka Vahemerel ja seega Euroopa lõunarannikul, aga seni ei suuda Euroopa riigid jõuda selgusele isegi selles, kuidas põgenikelaevu tagasi lüüa. Humanitaarne kaalutlus sunniks põgenikke vastu võtma, mitte konflikti tegeliku algupäraga tegelema.

al-Qaida versus kalifaat
Iraagi kalifaat sündis just algselt al-Qaidaga seotud terrorirühmituse tugevnemisest, mis paraku läks otseselt tülli ka senise al-Qaida tuumikuga. Praegu pole veel selge, kas al-Qaida sureb üldse välja ja annab oma jõu palju tugevamale terroristlikule löögirusikale, või süveneb ka nende omavaheline vaen järjest ja viib al-Qaidaga seotud isikuid pigem lääneriikide poolele, nagu on olnud näha Süüria rindel.