Rindejooned tänases maailmasõjas: alad, kus võimutsevad Islamiriik või al-Qaida

Esmalt piirdus terroristlik liikumine palestiinlaste põgenikelaagritega, siis asusid seda agaralt üles ehitama mitme riigi luureteenistused, alates 1998. aastast aga, kui Osama bin Laden ametlikult läänele sõja kuulutas, on fanaatiline islamiradikalism end tõsiselt laiendama hakanud. Afganistanis, Pakistanis ja Somaalias on nad küll juba taganema löödud, Süürias, Jeemenis, Liibüas ja Nigeerias laiendab ta oma valdusi aga järjest.

Islamismi on väga mitmesugusel kujul, paljud voolud on juba sajandeid vanad, hetkel valitseb islamiseadus näiteks Iraani Islamivabariigis, kus see esindab šiiitide maailmapilti ja Saudi-Araabias, kus domineerib konservatiivne sunniitlik vahhabiitlus.

Sunniitlikud äärmusislamistlikud terrorirühmitused (al-Qaida, Islamiriik, salafistid, Taliban) on nähtavalt esil vaid üksikutel aladel. Reegel paistab olevat see, et kus iganes kodusõjaks kisub, leiab al-Qaida ja Islamiriik koheselt ka järgijaid ja kandepinda, aga üheski sõjas pole ta veel peamiseks kaalukeeleks kujunenud.

On olemas ka konservatiivsemaid islamiliikumisi, nagu näiteks Muslimi Vennaskond Egiptuses ja naaberriikides, aga see on avalikult terrorismile selja keeranud.

Islamiriik kehtib Iraagis ja Süürias

Kahtlematult kõige nähtavam on praegu terroristliku Islamiriigi (ISIL või ISIS) ehk siis mullu omaalgatuslikult Abu Bakr al-Baghdadi loodud terroristliku kalifaadi tegevus Iraagis ja Süürias. Iraagis on nende käes veidi suurem ala kui oleks Eesti, Süürias aga 35 protsenti sealsest territooriumist, kahe riigi peale kokku selgelt enam kui 100 000 ruutkilomeetrit.

Võitlejaid võib Islamiriigil olla juba 50 000 kuni 250 000. Kõige paremini relvastatud jõuks oleks Islamiriigi vastu Süüria armee, aga see peab lahinguid vaid koduse opositsiooniga, kurdide relvajõududes on pea sama palju mehi kui Islamiriigil, aga needki hoiduvad pigem vaid oma aladele. Iraagi armeel on aga toeks uued šiiitide relvaüksused ja need on lõpuks alustanud ka pealetungi Islamiriigi vastu.

Kaardil tähistab Islamiriigi alasid tumehall värv, samas kui al-Qaidale kuuleka Nusra rinde (kuni 8000 võitlejat) käes on valge värviga alad (mõni tuhat ruutkilomeetrit). Islamiriik on küll ka avalikult konfliktis al-Qaidaga, kuigi juured on neil ühised.

Al-Shabaab taganeb Somaalias

Viimaste aastate vihasemaid sõdu on peetud Somaalias, kus kodusõda kestnud juba 1991. aastast alates, praegu kontrollib al-Qaidaga liidus olev rühmitus al-Shabaab (noorte ususõdalaste liikumine ehk Ḥarakat ash-Shabāb al-Mujāhidīn) veel peamiselt maapiirkondi, kuna Ida-Aafrika riikide vägede pealetungiga on nad linnadest välja löödud.

Oktoobrikuise seisuga oli al-Shabaabi võitlejate käes Somaalias rohekashalliga tähistatud ala, võitlejaid arvatavasti alles veel 9000. Tipphetkel (2011) oli nende võimu all aga ligemale pool riigist (üle 200 000 ruutkilomeetri, nüüd tumesiniste ehk valitsusjõudude kontrolli all). Ja osa al-Shabaabistki on dilemma ees, kas hüljata al-Qaida ja minna üle Islamiriigi rüppe.

Taliban Afganistanis ja Pakistanis

Afganistanis kukutati Taliban võimult juba 2001. aasta novembris, kuid väiksemaid piirkondi on see rühmitus suutnud ikka enda mõju all hoida. Peamine Talibani kandeala on hetkel aga 2006. aastal loodud nn Waziristani islamiemiraat Pakistani aladel. Võib arvata, et terve rida al-Qaida liidreid varjab end just seal.

Mullu õnnestus Pakistani armeel Talibani vägedele ränke hoope anda, samas lõi aga rühmitusest üks osa lahku ja teatas ühinemisest (Iraagi) Islamiriigiga. Pole küll selge, kui tugev on tegelikult Talibani kontroll Waziristani küla- ja hõimuvanemate üle, aga see piirkond kokku on umbes 15 000 ruutkilomeetrit.

Selgeid rindejooni pole küll näha. Ka pole selge kui palju võitlejaid Talibanil ja selle liitlastel tegelikult on, räägitakse isegi 60 000-st. Seda, kui suured alad tegelikult Afganistanis täna Talibanile kuuletuvad, on raske öelda. Täpsem kaart on juba viis aastat vana.

Boko Haram ründab Nigeerias

Muslimite usufanaatiline liikumine Boka Haram tegutseb Nigeerias juba 2002. aastast alates, varem järgisid nad al-Qaidat, mullu aga läksid täielikult üle (Iraagi) Islamiriigi poolele. Võitlejaid on rühmitusel ligi 10 000 ja nende sõjakus on järjest kasvanud, seda enam, et Liibüa kodusõja järel on Põhja-Aafrika üle ujutatud peamiselt Vene päritolu relvadega.

Rühmitus pole küll otseselt piirkondade haldamisele keskendunud, neile on kasulikum pigem võimuvaakum, kuid nende rünnakute ja aktiivuse peamine ala on esimesel kaardil tähistatud punasega. Nende tegelikult kontrollitav regioon Wilāyat al Sūdān al Gharbī, mis kuulutas end üleilmse Islamiriigi provintsiks, on aga vaid kõige kirdepoolseim nurk Nigeeria Borno osariigist ja kaugelt väiksem ala kui Eesti.

Jeemen: al-Qaida versus šiiidid

Jeemenis kestval kodusõjal on juba aastakümneid vanad juured, kuid alates 2001. aastast on seal end kindlalt kinnistanud ka Araabia Poolsaare al-Qaida (AQAP), kujunenud peamiselt Osama bin Ladeni ideekaaslaste põgenemisel kodumaalt Saudi-Araabiast. Mullu lõi ka osa sellest lahku, et liituda (Iraagi) Islamiriigiga. 

AQAP-il on seal umbes 3000 võitejat, lisaks 500-meheline abivägi al-Shabaabilt, ISIL-il on aga sadu liikmeid. Jeemeni kodusõja peamised lahingud käivad samas aga hoopis Iraani-meelsete Hothi-mässuliste ja valitsuse vahel. Ja nii al-Qaida kui eriti (Iraagi) Islamirik on vihases konfliktis Iraani-meelsete šiiitidega kõikjal.

Liibüa, Tuneesia ja Alžeeria

Liibüa kodusõda lõppes 2011. aastal nii ruttu, et al-Qaida ei jõudnud seal veel formeerudagi, küll jäi sellest sõjast massiliselt Vene päritoluga relvi mustale turule. Mullu kasvasid pinged uueks kodusõjaks, kus (Iraagi) Islamiriigi toetajad (ligi 8000 meest) kontrollivad praegu mõningaid tumehalliga märgitud alasid.

Alžeerias on aga islamistlik mäss kestnud hiljemalt 1992. aastast alates, kuid 2002. aastast alates on riigis valitsenud pigem kurjaendeline vaherahu. Tuneesiasse murdis Islamiriik (või AQIM) äsja sisse aga üksiku terrorirünnakuga sealsete turistide vastu. Kõrilõikajalike kalduvustega islamiste on regioonis enam kui küll.

Mali

Peamiselt Maroko ja Alžeeria islamiste koondanud Islamistliku Magribi al-Qaida (AQIM) jaoks oli tipphetkeks 2012. aasta, kui koos mitmete kohalike relvarühmitsuega haarati, Liibüa kodusõjast ripakile jäänud relvi kasutades, enda kätte pea kogu põhjapoolne Mali. Hiljem löödi al-Qaida selles sõjas küll puruks, ja kohalikud rühmitused eelistasid tänavu valitsusega ise rahu teha.

See kaart näitab vaid 2012. aasta kõrghetke, AQIM-i käes oli vaid pool Timbuktust:

Põhja-Kaukaasia põranda all

Tšetšeenia iseseisvussõda asendus juba aastaid tagasi islamistliku põrandaalusega, uuemal ajal on teada, et selle liidrid on vandunud truudust (Iraagi) islamiriigile, kuid hetkel pole teada, et nad tegelikult mõnda piirkonda kontrolliks.

Siinai beduiinid Egiptuse vastu

Ansar al-Sharia (šariaadi eest võitlejad) on peamine Egiptuses tegutsev salafistlik relvarühmitus, mis valitsusega sõda pidanud 2012. aastast alates. Siinai poolsaarel on nende võitluse tänaseks üle võtnud Islamiriik, ligemale 15 jõuguga kõrbeaadel, aga täpsemaid rindejooni on raske tõmmata.

Liibanon ja Palestiina

Salafistide katsed end Liibanonis või palestiinlaste aladel sisse seada on olnud seni üsnagi edutud, kuigi katseid on tehtud. Muslimi Vennaskonnale lojaalne Hamas on suutnud Gaza sektori igatahes vähemalt esialgu nendest puhta hoida. Liibanonis on kandvaim kohalik jõud, šiiitide Hizbullah aga ju sunniitliku islamismiga avalikult konfliktis. 

Mujal

Äärmusislamistidel on olemas selge kandepind ka idapoolses Aasias, India, Bangladeshi, Tai lõunaosa ja Filipiinide aladel. Paljudes riikides on sellised liikumised suudetud politseijõuga välja juurida, kui mainida näiteks Indoneesiat. Aga ometi on rühma Indoneesia džihadiste nähtud ka Süüria sõjatandril.