NAISDŽIHADISTID: midagi sellist al-Qaida tagatubades küll välja poleks mõeldud

Ka terroristide perversne maailm püüab end arendada: enamasti otsides küll tapvamaid, kohutavamaid ja paraku ka sensatsioonilisemaid meetodeid, et oma tegudega just meediamaailmas tähelepanu võita. Nüüd on siis hakatud värbama ka naisi, mõnel pool on aga pandud pommivestid ümber ka lastele. Varem rõhutatud eetilisi piire enam ei tunta.

Tänase päeva moesõnaks meedias on naisdžihadist, nähtavasti just Tšetšeenia kaudu moodi läinud tüüp terroriste. Pole ju eriti seksikas kirjutada, kuidas keegi Doku Umarov võiks olümpiamängude turvalisust ohustada, meedia vajab lausa uut moesõna. Must Lesk, Valge Lesk, Allahi pruut ehk šahidka, halval lapsel mitu nime.

Tšetšeeni terrorism kujunes otseselt välja Venemaaga peetud sõjast ja kuigi sidemed al-Qaidaga olid neil algusest peale olemas, on kaukaaslased pidanud siiski oma sõda omade reeglitega. Nn mustade leskede fenomen murdis islamimaailma läbi Tšetšeenia, kus terve rida kohalikke noori naisi oma vanemate, vendade või abikaasade eest kättemaksmiseks ise relvad kätte võtsid ja vaenulikke võime ründama hakkasid. 2002. aasta rünnakul Nord-Osti etendusele nähti osalemas mitmeid naisi.

"Must lesk" on nende tähistamiseks küll meedia väljamõeldud termin, mingit ühendavat organisatsiooni nende taustal ei ole. Venemaal nimetatakse neid ka Allahi pruutideks. Terroristlikus maailmas läks liikvele hoopis sõna Šahidka - ehk siis naismärter. Esimene neist oli teadaolevalt Khava Barajeva 2000. aastal, kes end Vene sõjaväeosa väravas õhku lasi.

Al-Qaida nime kandev terrorivõrgustik teatavasti rajab oma ideoloogia vahhabiitlikule ülikonservatiivsele õpetusele islamist, kus naiste koht on kindlalt vaid nelja seina vahel. Seda, et naistele pommivestid ümber panna ja neid oma võitluse nimel "rindele" saata, sealt küll välja ei loe.

Samas al-Qaida on varemgi mujalt laenu võtnud, enesetaputerrorism kui nähtus läks ju moodi algselt hoopis Sri Lanka tamilite kaudu 1980. aastate lõpus. Ja kui Iisraeli armees on arvukalt naisi, siis islamimaailma naised ei taha ammugi neile alla jääda. Palestiinlased ei tõlgenda seda küll alati terrorismina:

Kuid nüüd on eriti Briti meedia keeranud kõvasti tolmu üles kellegi Samantha Lewthwaite ümber, keda tituleeritakse Valgeks leseks, aga hiljutises Kenya terrorirünnakus teda siiski näha ei olnud. Juhtivat rolli tal pole igatahes olnud, kui tema näol polegi algusest lõpuni tegemist meediamulliga.

Aga al-Qaida üleskutsed on tõmmanud ligi naisi ennekõike Euroopa või laiemalt lääne islamikogukonnast. Tšetšeenia eeskuju on leidnud järgmist näiteks Iraagis ja uuemal ajal ka Süürias. Colombia kommunistlikud inimröövijad, kelle seas on samuti ridamisi naisi, jätame praegu käsitlemata.

Naisi teame me terroristide ridades läbi aegade, Tsaari-Venemaa narodnikute-nihilistide ridades oli juba 19. sajandi lõpus ridamisi naisi, keegi Vera Figner näiteks osales ka Aleksandr II atentaadi kavandamisel. Vasakpoolse terrorismi ridades on naistel olnud kohati ka kandev roll, meenutades näiteks Ulrike Meinhofi Saksamaal. Naisi teame ka Põhja-Iirimaa ja Baskimaa terrorirühmitustes. Enamik neist on lasknud end just ideoloogiliselt hullutada.

Aga islamimaailmas oli naiste kasutamine sõjalisse tegevusse 2000. aastani täielik tabu. Mõni aasta tagasi võis seda pidada peaaegu naisõigusluse vormiks, kui mõned naised nõudsid, et al-Qaida neid siiski vastu võtaks.

Ja nurka surutud terrorivõrgustik on pidanud ka Koraanile läbi sõrmede vaatama. Tunamullu tuli al-Qaida välja lausa võitlusüleskutsega, mille autorina esitleti esiterrorist Ayman al-Zawahiri abikaasat Umaima Hassani. Lõplikku läbimurret "naisõiguslusse" al-Qaidas siiski näha on ennatlik.