Rändame ajas ühte hetke 37 000 aastat tagasi. Noor mees kükitab liikumatult kivirahnu taga. Ta on pooleldi neandertallane, pooleldi nüüdisinimene ehk Homo sapiens, kirjutab ajakiri Imeline Teadus.

Temast kõigest mõne meetri kaugusel nohistab hiiglaslik mammut. Mees pole üksi, vaid temaga koos on vägevat londilist varitsemas ta hõimlased. Salgajuhi märguande peale tõstab noormees oda ja tormab pelgupaigast välja looma poole.

Ühtäkki aga pöörab mammut end oma vägevast kogust hoolimata ringi ja tormab, võimsad võhad ees, tema poole. Noormees hüppab küljele, ent seal on järsak. Ta kaotab tasakaalu, kukub alla ning kuuleb kurja­kuulutavat raksatust, kui kogu oma keharaskusega vasakule jalale maandub.

Siis tuleb valu. Ta jalalaba torgitaks nagu tuhandete naasklitega. Mehe nägu moondub, ta pigistab silmad kinni ja näeb valgussähvatusi vehkimas. Ta tunneb ühtaegu nii kuuma kui ka külma, kui end järsaku all ebatasasel kaljul ringi rullib, ja tahab üle kõige, et tunne kaoks. See ei kao kusagile, vaid vastupidi – valu läheb aina hullemaks.

Tuhandeid aastaid hiljem, aastal 2014, leitakse murdunud luu jäänused ühest Iisrae­li koopast. Luumurru tekkelugu selle artikli alguses on väljamõeldis, see, et luu murdnud noormees pöörast valu tundis, aga fakt.

Valu on kirjutatud geenidesse, mille teadlased on nüüd iidvanu luid uurides tuvastanud ja mis on ka mõne nüüdis­inimeseni kandunud. Eelajalooline murdunud jalaluu aga kätkeb endas veel üht fakti: valu tundmine on meie endi huvides.

Pole vist vale öelda, et valu on meist igaühe vana tuttav. See tabab meid kõiki mingil hetkel, kui mõni üksik inimene välja arvata, ja üle poole meist on valu tundnud viimase kolme kuu jooksul.

Valu on esmapilgul lihtne nähtus. Koekahjustus või põletik aktiveerib närvi­raku, mis saadab ajule signaali, et midagi on korrast ära. Seal tõlgitakse see signaal ebameeldivaks tundeks. Kuigi sündmuste ahel tundub lihtne, on erinevaid valu tüüpe palju.

Kui sa näiteks endale noaga sisse lõikad, tunned alguses kiiret torkevalu, siis pikemat kõrvetavat valu ja lõpuks hajusat tukslevat valu. Erinevad tunded tulevad sellest, et meie kehas on palju eri tüüpi närvirakke, mis ajule infot saadavad. Osa reageerib noa survele, teised kahjustatud või hävinud rakku­de eritatavatele ainetele ja kolmandad haavas tekkivatele põletikuainetele.

Loe valu evolutsioonilisest põlvnemisest ja selle tähtsusest inimese arenguloos lähemalt maikuu Imelisest Teadusest!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena