VIDEO | Eesti juurtega maailmakuulus teadlane: oleme pärinud neandertallastelt nii head kui ka halba
Oma loengutes nimetab geeniteadlane Svante Pääbo neandertallasi "mökudeks". Pääbot usutlenud Taavi Minnik Eesti Teaduste Akadeemiast uuris maailmakuulsalt teadlaselt, mida on tänased inimesed saanud päranduseks inimese väljasurnud kõrvalliikidelt, neandertallastelt ja denisovalastelt.
Eelmisel nädalal viibis Eestis kolmepäevasel visiidil kõige kuulsaim eesti juurtega teadlane, paleogeneetika üks rajajaid Svante Pääbo. Ta pidas siin mitu loengut oma uurimisrühma tööst, võttis vastu Eesti teaduste akadeemia välisliikme diplomi ja külastas oma ema kodupaika Rakvere lähedal. Eestis sai ta kingiks tumesinise lipsu, mis tegi Pääbole kõvasti nalja, sest tema omalaadseks kaubamärgiks teadusmaailmas on muutunud punane lips. "Mul on kaks lipsu ja teist värvi lipsu mul ei ole," naljatab teadlane.
Eestis rõhutatakse Teie Eesti juuri. Mida Te sellest ise arvate ja kui palju ise olete selle peale mõelnud?
Ma ütlen alati, et Rootsi on minu kodumaa. Ma sündisin seal ja kasvasin üles. Kuid mind kasvatas üles minu eesti ema. Mõnes mõttes on see minu esiisade maa. Ma olen üles kasvanud juttudega sellest, mis möödunud sajandil Eestis toimus. Ja kui ma siia tulen, siis tunnen ära kohanimed ning Tallinna tänavanimed. Nii et minu jaoks on see tagasi pöördumine juurte juurde.
Kuidas on võimalik leida DNA-d kudedest, mis on olnud surnud tuhandeid ja tuhandeid aastaid? Ja kas see on keeruline protsess?
Me oleme viimased 20-30 aastat töötanud selle tehnika kallal, et saada kätte DNA, mis on säilinud kümneid tuhandeid aastaid luudes või isegi mudas ja pinnases. Probleem seisneb selles, et DNA-materjali leiab sealt vähe, osa sellest on riknenud ning seda leidub lühikeste lõikudena ja selles on aset leidnud keemilised muutused. Selle kõigega tuleb arvestada, kui seda materjali analüüsima hakkad. Üks osa selles on kuidas selle lühikese DNA lõigu kätte saad ja kuidas seda töötled ning teine osa on informaatiline: kuidas sa ühildad selle inimgenoomiga ja vaatad, millised osad võivad tulla neandertallaselt ja millised mitte. Selles töös on laborikomponent ja informaatikakomponent.
Kui ma olin väike, siis meile õpetati koolis veel, et neandertallased on meie eellased. Tänapäeval teame, et tegemist oli kõrvalharuga ning meie lähimate sugulastega. Ning meie geenidest on 1-2% või pisut rohkem saadud neandertallastelt. Mida see tähendab ning millised omadused oleme pärinud neandertallastelt?
Meie esivanemad elasid Aafrikas. Neandertaallased ja nende Aasias elanud sugulased lahkusid Aafrikast enne neid. Siis hakkasid meie esivanemad Aafrikast välja rändama ja oma asuala laiendama. See oli 60 000-70 000 aastat tagasi. Ja siis nad kohtusid oma sugulaste neandertallastega Euroopas ja Lääne-Aasias. Ja mida me teame on see, et meie esivanemad segunesid natuke neandertallastega. Kui sa oled Euroopast või Aasiast pärit, siis on sinu geneetilisest materjalist 1-2% pärit neandertallastelt.
Erinevad inimesed kannavad tänapäevale endas erinevaid neandertallaste genoomi osi. Me õpime nende omaduste ja mõjude kohta pidevalt uusi asju. Need omadused mõjutavad seda kuidas me haigestume mingitesse haigustesse või vastupidi ei haigestu nendesse. Need geenid on neandertallastelt. Näiteks suurendavad need suhkrutõppe haigestumise riski. On ka erinevaid kohastumisi. Näiteks geenid, mis mõjutavad immuunsüsteemi ja kaitsevad maohaavade eest, on samuti saadud neandertallastelt. On häid asju ja halbu asju, mis tulnud neandertallastelt ja erinevad inimesed on pärinud sellest erinevaid osi.
Oma raamatus olete kirjutanud, et need kellel on rohkem neandertallase geene võivad näiteks teistest rohkem valu tunda.
On üks kindel geen, mis paikneb meie närvilõpmetes ning mis vastutab valusignaalide ajju saatmise eest. Ning umbes neli protsenti eurooplastest on selle pärinud neandertallastelt ja on sellest tulenevalt valu suhtes tundlikumad.
Miks loetakse denisovlasi eraldi haruks ning millised geenid oleme saanud nendelt?
Denisovlased on neandertallaste kauged sugulased, kelle juured ulatuvad tagasi ühiste esivanemateni, kes elasid umbe 400 000 aasta eest. Nad on saanud oma nime Siberis Altai mägedes asuva Denisova koopa järgi. Kuid nende asuala oli ainult Aasias. Sest ükskõik kellel, kes elab Hiinas või Indias ning mujal Aasias, on 0,2-0,3% ühiseid geene denisovlastega. Paapua-Guinea elanikel on kattuvusi kuni 5%. Me oleme teada saanud, et denisovlastel olid erinevad rühmad, kes on jätnud oma jälje erinevatele Aasia etnilistele rühmadele.
Nad on andnud järeltulijatele erinevaid kasulikke asju. Näiteks Tiibeti elanikud on pärinud denisovlastelt geene, mis aitavad elada kõrgmäestikus ja saada õhust hapnikku.
Hiina teadlased šokeerisid maailma uudisega, et nad on toimetanud esmakordselt laste geene. Mis Teie arvate - kas inimkond on geenide redigeerimiseks valmis?
See oleneb sellest, mida me geenide toimetamisega saavutada tahame ja milleks me seda rakendame. Maailmas valitseb teadlaste hulgas konsensus ja seda jagab ka suur osa hiina teadlastest, mille kohaselt me ei tohiks inimgeenidega manipuleerida, kuna need tehnoloogiad, mis meie valduses on, ei ole veel piisavalt täpsed. Samas pole selles halba, kui üritame muuta geenide varieerumist somaatilistes kudedes, mitte munarakkudes või spermas, vaid luuüdis või silmades. Võimalik, et me näeme lähiaastatel sellist rakendust. Samuti võidakse seda rakendada põllumajanduses ja mujal.
