Saksa teadlastel oli tegelikult puudus kõigest ja ühtlasi vaevasid neid süümepiinad. Viimastel sõjakuudel peitis osa neist end kaljukoopasse, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

1930. aastaiks olid füüsikud aru saanud, et kui õnnestuks aatomeid lõhustada, annaks see kujuteldamatult palju energiat. Teoreetiliselt isegi teati, kuidas seda teha, kuid pikka aega ei suudetud seda praktikas saavutada.

Nagu paljudel teistel päevadel, seisis Otto Hahn 17. detsembril 1938 oma laboris Berliinis Friedrich Wilhelmi ülikoolis (hilisem Humboldti ülikool). Hahn plaanis koos teda assisteerinud keemiku Fritz Strassmanniga pommitada uraaniproovi neutronitega. Kui aatom tõesti purunenuks, lootsid nad sündmuse tuvastada Geigeri loenduri ja keemiliste analüüside abil.

Hahn asetas neutroniallika paika ja Geigeri loendur hakkas ragisema. Erinevalt kõigist eelmistest kordadest oli katse seekord edukas. Peagi kirjutas Hahn oma endisele kolleegile Lise Meitnerile: „Raadiumi isotoopidega on midagi nii veidrat, et kõigepealt me räägime sellest ainult teile …“

Kohe tärkas Hahnis ka hirm. Teised võisid olla avastuse jälil – ja napsata endale au, mis kuulus talle. Ta kiirustas ühendust võtma ajakirja Die Naturwissenschaften toimetajaga, et oma avastus ajakirjas kiiresti avaldada.

Vahepeal viis Lise Meitner asjaga kurssi ka Taani füüsiku Niels Bohri, kes viibis Ameerika Ühendriikides, et esineda George Washingtoni ülikooli teoreetilise füüsika konverentsil.

Kui Bohr 26. jaanuaril 1939 sõna võttis, nimetas ta muu hulgas ka Otto Hahni revolutsioonilist tulemust aatomituuma lõhustamisel. Ja juba enne seda, kui Bohr ettekande otsad kokku tõmbas, tormasid esimesed USA füüsikud – ikka veel peorõivaid kandes – saalist välja Hahni katset kontrollima.

Üks teadlastest helistas kolleegile, et uudiseid edastada: „Niels Bohr saabus äsja. Ta on hulluks läinud. Ta ütleb, et üks neutron suudab lõhustada uraani!“

Loe Saksa tuumafüüsikute tegevusest aatomipommi loomisel lähemalt aprilli Imelisest Ajaloost

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid