Miks valmib USAs sada miljardit dollarit maksev uus massihävitusrelv?
(149)
Ameerika ehitab uut massihävitusrelva — umbes keegliraja (18,3 meetri) pikkust tuumaraketti.
See on suuteline läbima ligikaudu 10 000 kilomeetrit, kandes omal ajal Hiroshimale heidetud aatompommist rohkem kui 20 korda võimsamat tuumalõhkepead. USA õhujõud kavatsevad selliseid rakette tellida üle 600, kirjutab Bulletin of the Atomic Scientists.
Mullu 8. septembril sõlmisid õhujõud kaitsetööstusettevõttega Northrop Grumman esialgse 13,3 miljardi dollari suuruse lepingu uut tüüpi raketi arendamiseks ja tootmiseks.
Pentagoni aruande kohaselt kavatseb valitsus kulutada rakettide soetamiseks kokku umbes 100 miljardit dollarit ehk ligi 82 miljardi eurot. Raketid peaksid olema kasutusvalmis u 2029. aastaks.
Praeguses etapis tähistatakse uut raketti lühendiga GBSD (ingl ground-based strategic deterrent; maapealne strateegiline tõrjevahend). See kavandatav mandritevaheline ballistiline relv peaks välja vahetama olemasolevate, samuti mandritevaheliste rakettide Minuteman III arsenali.
Sarnaselt eelkäijatega paigutatakse GBSD-d maa alla raketibaasidesse, mis on jaotatud viie USA osariigi territooriumile kolme hõredasse gruppi ehk „tiiba”.
Hoiatava mõju teooria (ingl theory of deterrence) kohaselt peaks Ühendriikide hetkel 3800 tuumalõhkepeast koosnev tuuma-arsenal saatma teistele tuumarelvastatud riikidele sõnumi, et Ameerika ründamist on parem üldse vältida, kuna arveteõiendus kujuneks kohutavaks.
Hoiatav mõju on üldse peamine argument tuumarelva-arsenali seotamiseks. Ameerika maismaarakettidel on aga veel üks omaette strateegiline eesmärk.
Raketid on paigutatud püsibaasidesse USA kõrgtasandikel ja peaksid tuumasõja korral tõmbama enda peale vaenlase tule, sundides Venemaad raiskama hulga tuumarelvi hõredalt asustatud alade pommitamiseks.
Kui see juhtuks ja kõik kolm tiiba hävitataks, hukkuks sellises rünnakus siiski rohkem kui kümme miljonit inimest ja pommitatud territoorium muutuks mitmesajaks aastaks elukõlbmatuks.
GBSD-de arendamist taunivad esmajoones pikaajalised rahuaktivistid, kuid kriitikute seas on ka endiseid sõjaväejuhte, kelle väitel on USA maismaaraketid liiga lihtsad sihtmärgid.
Kuna raketid on nii haavatavad, kujutavad need endast veel üht riski. Kuna raketibaasid ei paku tegelikku kaitset Venemaa otserünnaku eest, tulistataks raketid välja juba hoiatuse peale, niipea kui Pentagon saab aimu lähenevast tuumarünnakust – ennetamaks nende hävitamist ja kasutuks muutumist.
Arvutisüsteemid, mis taolistest võimalikest rünnakutest teada annavad, on aga häkitavad ja võivad ka ise anda valehäireid.
Rakettide maksumust, kaheldava väärtusega strateegilist eesmärki ja (hiljutises rahvaküsitluses ilmnenud) ebapopulaarsust arvestades tuleb küsida, miks kulutab Pentagon nii palju raha rakettide Minuteman III väljavahetamiseks.
Põhjused, tuleb välja, on ajaloolised, poliitilised ja suurel määral majanduslikud. Inimesed Ameerika osariikides, kuhu on kavandatud uute rakettide tootmine ja paigaldamine, näevad selles pääseteed välja majanduslikust kitsikusest.
Sealsed rahvaesindajad saavad küll kaitsetööstusettevõtetelt heldeid kampaania-annetusi, kuid üritavad ka pakkuda rahvale töökohti sellise politiilise kliima tingimustes, mis on ammugi tauninud mis tahes riiklikke kulutusi muule kui riigikaitsele. Ja see on vast tugevaim argument tuumaarsenali uuendamiseks, isegi kui asjatundjad sellise kulutuse maha laidavad.
