Miks ei alanud perestroika peale Stalini surma?
Kui Stalini surma järel alanud reformed oleksid edasi kestnud, siis erinevalt Gorbatšovist ei oleks Lavrenti Beria lasknud olukorral kontrolli alt väljuda, leiab Tartu ülikooli Eesti ajaloo professor Tõnu Tannberg.
Kui sellele küsimusele pikemalt vastata, siis esmalt tuleks kõneleda sellest, mida perestroika tavaarusaamade järgi tähendab. Nõukogude Liidu lõpuperioodil oli riigi eesotsas Mihhail Gorbatšov, kes alates 1985. aastast püüdis riiki reformida ja anda sotsialismile uut hingamist. Kuid välja ei kukkunud mitte tema soovitud perestroika, vaid võib öelda, et jõuti „katast-roikani“ ehk jõuti Nõukogude Liidu lagunemiseni, millega koos lakkas olemast ka kommunistlik idablokk.
Stalini surma järel algas Nõukogude Liidus põhjalike reformide periood. Võimule tulid Lavrenti Beria ja Georgi Malenkov, kes hakkasid ellu viima „uut kurssi“. See tähendas põhjalikke ümberkorraldusi nii nõukogude sise-kui ka välispoliitikas. Uus juhtkond eesotsas Beria ja Malenkoviga soovisid võimu toimimist muuta: kui seni oli NSV Liit olnud selgelt partei-keskse võimuga riik, siis Malenkov ja Beria tahtsid, et riigi igapäevaelu oleks juhtinud valitsus ja kompartei rolliks oleks selle tegevuse ideoloogiline toetamine. See märkis kardinaalset muutust senises praktikas.
Sama puudutas uute juhtide kavatsusi majanduspoliitikaga. Stalini valitsusajal panustati raske- ja sõjatööstusele, siis Malenkovi initsiatiivil hakati mõtlema sellele, et suure sõja järel oleks mõistlik panustada ka tarbekaupade tootmisele ja sellega leevendada NSV Liidu elanikkonna igapäevaseid probleeme.
Rahvuspoliitika algus
Teistsugust poliitikat aeti ka liiduvabariikide suhtes. Ajalookirjanduses on seda nimetatud ka uueks „rahvuspoliitikaks“, mille põhisisuks oli, et liiduvabariikides tuli hakata edutama rahvuskaadrit ja tuli üle vaadata vastupanuvõitlusevastane taktika.
Asjaajamises tuli juurutada kohalikke keeli, ehk siis Eestis eesti keelt, Lätis läti keelt jne. Need ei olnud ainult üldised suunised, vaid neid hakati ka ellu viima. Näiteks 1953. aasta mais-juunis võeti vastu vastavad otsused Lääne-Ukraina, Leedu, Läti ja Valgevene kohta ning hakati ette valmistama otsust Eesti kohta. Neid otsuseid, mis vastu võeti, hakati kiirkorras ka ellu rakendama, mis tähendas seda, et juba 1953. aasta suvel uuendati väga oluliselt liiduvabariigi tippjuhtkonda. Sama toimus ka Ukrainas.
Oluline oli ka see, mida hakati tegema välispoliitikas. Stalini surma järel hakati normaliseerima suhteid Jugoslaaviaga, mis olid Stalini ajal kehvas seisus. Stalin nimetas tollast Jugoslaavia liidrit Titot „inimnäo kaotanud värdjaks“ ja mingit läbikäimist Jugoslaaviaga polnud. Peale Stalini surma seati kiiresti sisse mitteametlikud kontaktid Jugoslaavia liidritega ja olukord hakkas tasapisi normaliseeruma. Olulised kavad olid ka kaheks jagunenud Saksamaa küsimuses. Lavrenti Beria pooldas Saksamaa ühendamist.
Aitab piinamistest!
Viimane moment, mida tasuks esile tuua, olid muutused, mis puudutasid repressiivaparaati. Beria eestvedamisel hakati ka seda valdkonda ümber korraldama. Siseministri käskkirjaga lõpetati piinamised ülekuulamistel ja mis ühiskonna jaoks veelgi olulisem - hakati likvideerima olemasolevat GULAG-i süsteemi. Võeti vastu amnestiaotsus, millega 1953. aastal vabastati vangilaagritest üle miljoni inimese. See oli suur murrang ja eksisteerisid kavad selleks, et aasta lõpuks kogu GULAGi-süsteem likvideerida.
Väga lühikese aja jooksul 1953. aasta varakevadel ja suvel viidi läbi mitmed väga olulised ümberkorraldused. Nende jätkumise korral oleks Nõukogude Liidu sisepoliitiline olukord oluliselt muutunud. Selle poliitika oleks kaasa toonud üsna olulisi muutusi rahvusvahelises plaanis.
Miks see aga kõik lõppes? 26. juunil 1953. aastal arreteeriti Kremlis Lavrenti Beria ning „uus kurss“ lülitati põhiosas tasa. Beria mahavõtmise taga oli eelkõige Georgi Malenkov, keda toetas ka Nikita Hruštšov. Selle sammu taga oli arusaam, et Malenkovi ja Hruštšovi jaoks oli Beria tegevus ohtlik - nad kartsid oma võimupositsioonide pärast ja seetõttu Beria maha võeti.
Miks Stalini surma järel perestroikat ellu ei rakendatud? Oluliseks rajajooneks oli Beria arreteerimine, mis seiskas reformid. Tuleb arvestada, et „uue kursi“ jätkumine ei oleks tollastes oludes viinud Nõukogude Liidu lagunemiseni. Põhjuseks on ilmselt see, et „uut kurssi“ poleks Lavrenti Beria kontrolli alt välja lasknud. Kui mingi tõrge oleks tekkinud, siis oleks need alla surutud. Selle tõestuseks on 1953. aasta suvel Berliinis toimunud ülestõus, mis Nõukogude Liidu poolt ja Beria initsiatiivil mahasuruti. Ning kindlasti ei olnud toonane nõukogude ühiskond veel nii pehkinud, et ta oleks lagunenud.
*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.
