Vangistatud kommunisti kiri Stalinile
(4)
Vanglast Stalinile saadetud kirjas deklareeris ta siiski oma pühendumist juhile ja palus halastavat surma, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Moskva, NSVL, 10.12.1937
Ülisalajane
Isiklik
Ma palun, et kellelgi ei lubataks lugeda seda kirja ilma J. V. Stalini loata.
J. V. Stalinile
Jossif Vissarionovitš!
See on ilmselt viimane kiri, mida mul on võimalik kirjutada enne oma surma. Seetõttu palun luba kirjutada ametlikku keelt kasutamata. Vorm on oluline ka seetõttu, et ma kirjutan kirja ainuüksi sulle. Kas see kiri eksisteerib või mitte, sõltub täielikult sinust.
Olen jõudnud oma draama ja vahest ka oma elu viimase leheküljeni. Kaalusin pikka aega, kas ma suudan pliiatsi ja paberi haarata. Kuna mulle on jäänud nii vähe aega, tahan ma sinuga hüvasti jätta varem – kuni pole veel liiga hilja, kuni mu käsi suudab veel kirjutada, kuni mu silmad veel lahti on ja kuni mingil moel toimib veel minu aju.
Arusaamatuste vältimiseks ütlen ma sulle kohe, et maailma (ühiskonna) ees ei võta ma tagasi midagi, mida ma olen juba üles tunnistanud; mul ei ole mingit kavatsust paluda või anuda sult midagi, mis võiks juhtida juhtumi maha neilt rööbastelt, millel see veereb.
Ma aga kirjutan seda sulle, et sa seda isiklikult teaksid. Ma ei suuda elust lahkuda, kirjutamata sulle neid viimaseid ridu, kuna mind piinavad kahtlused, millest sa teadma pead.
Seistes kuristiku serval, kust puudub tagasitee, annan ma sulle surmaeelse ausõna, et olen süütu neis kuritegudes, mille olen uurimisel üles tunnistanud.
Suur ja julge on poliitiline idee, mis seisab suurpuhastuse taga. See toimub nii, et inimesed hakkavad üksteise peale keelt kandma, lakates sel moel üksteist usaldamast, ja juhtkond saab tegutseda täiesti turvaliselt.
Jumala pärast, ära mõista seda nii, nagu ma sooviksin kaudseid etteheiteid teha, isegi oma sisimais mõtetes.
Ma pole eile sündinud ja tean väga hästi, et suured plaanid, suured ideed ja suured huvid on üle kõige.
Minust oleks väiklane püstitada küsimus oma isikust suurte maailmaajalooliste ülesannete kõrval, mis eelkõige seisavad sinu õlul.
Oh jumal, kui ainult oleks mingi vahend, millega oleks võimalik sulle näidata, kuidas minu hing on lõhki kistud. Kui sa vaid saaksid näha, kui seotud olen ma sinuga, keha ja hingega.
Olgu, aitab sellest – andesta mulle. Ükski ingel ei ilmu ega võta nuga Aabrami käest. Minu saatus peab täituma. Nüüd luba mul esitada oma viimased tagasihoidlikud soovid.
Mulle oleks tuhat korda lihtsam surra ilma, et ma peaksin läbi elama eelseisvat kohtuprotsessi. Ma lihtsalt ei tea, kas olen suuteline ennast valitsema – sa tunned minu loomust. Ma ei ole kellegi vaenlane, ei partei ega NSVLi, ja ma teen kõik, mis minu võimuses, et teenida parteid, kuid sellises olukorras on minu jõud minimaalne ja rasked emotsioonid tärkavad minu hinges.
Ma põlvitaksin, unustaksin häbi ja uhkuse ja paluksin sul mitte lasta mind kohtumõistmist üle elada. Ilmselt ei ole see võimalik, aga kui see siiski peaks juhtuma, siis palun ma sind lasta mul surra enne kohtumõistmist. Muidugi, ma tean, kui rangelt sa sellistele juhtumitele vaatad.
Kui mind ootab surmanuhtlus, siis anun ma sind kõige nimel, mis sulle armas, asendada mahalaskmine sellega, et ma ise joon oma kambris mürki. Lase mulle anda morfiini, et ma saaksin uinuda ega ärkaks enam iial. Minule on see väga oluline.
Ma ei tea, milliseid sõnu leida, et paluda sul minu vastu sellist halastust üles näidata. Lõppude lõpuks, poliitiliselt ei tähenda see midagi ja mitte keegi ei saa sellest midagi teada. Lase mulle morfiini anda, ma anun sind …
Samuti palun ma luba jätta hüvasti oma naise ja pojaga. Tütrega pole vaja, see oleks tema jaoks liiga raske.
Nadja ja minu isa ei taluks seda samuti. Kuid Anjuta on noor ja elab selle üle. Ma sooviksin temaga viimast korda kõnelda. Ma tahaksin temaga enne kohut kohtuda.
Minu põhjendus on järgmine: kui minu perekond saab näha, mida ma üles olen tunnistanud, võivad nad üllatusest selle tagajärjel sooritada enesetapu. Seetõttu pean ma neid ette valmistama. Mulle näib, et see on nii juhtumi kui selle ametliku tõlgenduse huvides.
Juhul kui minu elu, hoolimata kõigist ootustest, säästetakse, paluksin ma järgmist: et mind saadetaks Ameerikasse x-arvuks aastaks või, kui on olemas vähimgi kahtlus minu süüs, siis saatke mind kasvõi 25 aastaks Petšorasse või Kolõmasse6.
Jossif Vissarionovitš! Minu puhul oled sa kaotanud ühe oma kõige võimekamatest liitlastest, inimese, kes on tõeliselt sulle truu. Kõik see on aga juba minevik. Nüüd valmistan ma ennast ette sellest maailmast lahkumiseks. Sinu, partei ja ürituse vastu ei tunne ma muud kui suurt ja piiritut armastust. Ma teeksin kõik, mis on inimlikult võimalik ja võimatu.
Ma tegin seda varem, kuna ei tea, mis olukorras olen ma homme. Hoolimata peavaludest ja pisaratest mu silmis kirjutan ma seda.
Minu südametunnistus on nüüd puhas, Koba. Ma palun viimast korda sinu andestust (sinu südames, mitte muul moel). Seetõttu emban ma sind oma hinges. Hüvasti igaveseks ja pea mind, õnnetut, sõbralikult meeles.
N. Buhharin
(Kiri on avaldatud lühendatult.)
Nikolai Buhharin hukati mahalaskmise teel 15. märtsil 1938. Ametlikult rehabiliteeriti ta 1988. aastal. Buhharin oli üks umbes 750 000 inimesest, kes mõrvati 1930. aastail Stalini puhastusaktsiooni ajal.
Uuri lähemalt maikuu Imelisest Ajaloost!
