Teheran 1943: vene tõde vs ameerika tõde – kes pisutki teab Stalini-aja protokollimise loogikat...
Kes pisutki teab Stalini-aegse protokollimise põhimõtteid, teab väga hästi, et ilustamine käib selle juurde. Eriti Stalini isiklike kohtumiste protokollija pidi mõtlema tõsiselt, et „isake“ ka protokolliga rahul oleks, kui ei tahtnud kohe seina äärde sattuda.
Ja seda tuleb arvestada, kui lugeda nüüd Venemaa saatkondade levitatud väljavõtteid ükspuha millise kohtumise protokollidest, eriti nendest, millega üritatakse õigustada Moskva imperialismi.
Nimelt avalikustas Venemaa välisministeerium 24. juulil katkendi Teheranis 1. detsembril 1943 toimunud vestlusest Stalini ja USA presidendi Franklin Delano Roosevelti vahel.
Midagi uut selles ei tohiks olla, sest USA on omapoolsed protokollid avalikustanud juba aastaid tagasi. Kui aga võtta kaks protokolli ja neid kõrvutada, tuleb välja, et kumbki pool on pannud kirja nimelt selle, mida ise tahtis kuulda.
ROOSEVELT: USA-s võidakse tõstatada küsimus Balti vabariikide lülitamisest Nõukogude Liidu koosseisu ja usun, et maailma avalik arvamus peab soovitavaks, et tulevikus mingil ajal oleks võimalik kuulda nende vabariikide rahvaste avalikku arvamust selles küsimuses.
Seetõttu loodan, et marssal Stalin võtab seda soovi arvesse. Ma isiklikult ei kahtle, et nende riikide rahvad hääletaksid Nõukogude Liiduga ühinemise poolt sama sõbralikult nagu 1940. aastal.
STALIN: Leedul, Eestil ja Lätil polnud enne Venemaal toimunud revolutsiooni autonoomiat. Tsaar oli siis liidus USA ja Inglismaaga ning keegi ei tõstatanud nende riikide Venemaalt väljaviimise küsimust. Miks seda küsimust nüüd esitatakse?
ROOSEVELT: USA-s on ka leedulasi, lätlasi ja eestlasi. Ma tean, et nii Leedu, Läti kui ka Eesti kuulusid nii minevikus kui ka üsna hiljuti Nõukogude Liitu ja kui Vene armeed neisse vabariikidesse uuesti sisenevad, ei hakka ma Nõukogude Liiduga selle üle võitlema. Kuid avalik arvamus võib nõuda seal rahvahääletust.
STALIN: Mis puutub Leedu, Läti ja Eesti rahvaste tahte väljendamisse, siis on saab olema palju võimalusi, et anda nende vabariikide rahvastele võimalus oma tahet väljendada.
ROOSEVELT: See on mulle kasulik.
STALIN: See muidugi ei tähenda, et rahvahääletust tuleks nendes liiduvabariikides pidada mingisuguse rahvusvahelise kontrolli all.
ROOSEVELT: Muidugi mitte. Kasulik oleks sobival ajal teatada, et nendes vabariikides toimuvad valimised omal ajal.
PRESIDENT jätkas, et Ühendriikides on palju Leedu, Läti ja Eesti päritolu isikuid. Ta ütles, et mõistab täielikult, et kolm Balti vabariiki olid nii ajaloos kui ka hiljuti Venemaa osad ning lisas naljatades, et kui Nõukogude armee need alad uuesti okupeeris, ei kavatsenud ta sel teemal Nõukogude Liiduga sõtta minna.
Ta jätkas, et suur asi Ühendriikide jaoks, mis avalikku arvamusse puutub, on referendumi ja enesemääramisõiguse küsimus. Ta arvas, et maailma arvamus soovib inimeste tahte väljendamist, võibolla küll mitte kohe pärast Nõukogude vägede poolt uuesti okupeerimist, vaid mõni aeg hiljem, ning et ta oli isiklikult kindel, et inimesed hääletavad Nõukogude Liiduga liitumise poolt.
Marssal STALIN vastas, et kolmel Balti vabariigil ei olnud autonoomiat viimase tsaari ajal, kes oli Suurbritannia ja USA liitlane, ning keegi ei olnud tõstatanud avaliku arvamuse küsimust siis ja ta ei mõista täpselt, miks see tõstatati nüüd.
PRESIDENT vastas, et tegelikult tõesti, avalikkus ei tea ega saa aru.
STALIN vastas, et avalikkust tuleks teavitada ja teha propagandat. Ta lisas, et rahva tahte väljendamisel on Nõukogude põhiseaduse alusel palju võimalusi, kuid ta ei saa nõustuda mingi rahvusvahelise kontrolliga.
PRESIDENT vastas, et talle isiklikult oleks kasulik teha tulevasi valimisi käsitlev avalik avaldus, nagu marssal viitas.
STALIN kordas, et inimeste tahte selliseks väljendamiseks oleks palju võimalusi.
Mida siit järeldada?
Väljend „tõlkes kaduma läinud“ viitab juba iidsele probleemile diplomaatias, kus keelebarjäär takistab tõeni jõudmist.
NSV Liidu ja lääneriikide sügavas vastastikuses usaldamatuses tuli mängu ka veel ideoloogiline vajadus moonutada tõde enda huvides. See puudutab ka Teherani protokolle.
Vene versioonis on tõlkes kaduma läinud (ehk siis kõvasti vesisemaks tehtud) ameeriklaste nõue esimesel võimalusel Eestis, Lätis ja Leedus referendum korraldada.
Lisatud on aga nähtavasti just venepoolse protokollija poolt sõnastus, mis tõlgendaks seda Roosevelti täieliku tunnustusena 1940. aasta „rahvahääletusele“.
USA versioonis rõhutab Roosevelt kohe, et tegelikult ta ei taha enam uuesti presidendiks kandideerida, Vene versioonis üritatakse aga jätta sihilikult muljet, nagu Roosevelt oleks midagi küsinudki vaid selleks, et teda tagasi valitaks.
Ja kuna Vene saatkond avalikustas nüüd selle teksti vahetult pärast seda, kui Eesti meedia meenutas Sumner Wellesi deklaratsiooni 1940. aastast kolme Balti riigi okupeerimise mittetunnistamise kohta, on saatkonna püüdlus ka selge. Tahetakse kõikuma lüüa arvamust, nagu USA oleks Balti küsimuses olnud järjepidev.
Ometi, järjepidevus pole siin probleem. Eestis pole ka mõtet nõuda Teherani või Jalta kokkulepete tühistamist, sest Balti küsimuses pole ju nendes ridagi. Meie iseseisvuse teema siiski oli Teheranis ja Jaltas päevakorras, ja tõstatasid selle nimelt ameeriklased.
Stalin välistas aga debati üldse. Ja siit tuleb ka järeldada, et tegelikult Balti riikide asjus Stalini ja Roosevelti vahel kokkulepet saavutada polnud võimalik, tõlgendagu me nende sõnastusi, kuidas tahame.
Tähelepanu äratab vaid Roosevelti „naljatus“, nagu 1940. aastal oleks olnud võimalik isegi Stalini vastu sõtta minna. Olukorras, kus alles äsja (märtsis 1940) oli otsitud võimalusi briti, prantsuse ja poola vägesid Soomele appi saata, võis see asi olla palju enamat kui nali. Vene tõlk nihutas selle naljatuse hoopis teise konteksti.
Referendumite või demokraatliku valiku nõudmine oli aga asi, mis läks juba kirja juba edasistes kokkulepetes (Jalta, Potsdam) Poola kohta.
Ja kui tuli ilmsiks, et Moskva oli neid kokkuleppeid järsult rikkunud (eriti Tšehhoslovakkias ja Poolas aastail 1946-1948), puhkes just selle nõude pärast külm sõda.
Ameerika nõudis, et rahvaste saatust puudutavates asjades tuleb kuulata ka tegelikult rahva arvamust. USA jäi ka Teheranis uskuma (või üritas näiliselt jääda), et vabad valimised on võimalikud, Stalin vaikselt irvitas vuntsi.
Stalin järeldas vaid seda, et hääletuste võltsimine on piisav. Ja nii sünnitaski Stalin Ida-Euroopasse nn liberaalse demokraatia asemele midagi muud, mida vaid päris pimedad inimesed võiks demokraatiaks pidada.
Nõukogude konstitutsioonides nimetati seda „demokraatlikuks tsentralismiks“, ehk rahvas pandi avalikke võltsinguid kasutades hääletama nii, nagu isakesed Kremlis ette kirjutasid. Ja kogu võim koondati oligarhlike ainuparteide kätte.
Eestis nähti sellist tsirkust juulis 1940 ja uuesti 1947, vabade valimistega polnud neil mingit pistmist.
Eesti meediaruumis on levitatud ka igasuguseid versioone Teherani ja Jalta kohta, kuid paljusid neist ühendab sama: nõukogude taustaga autorite läänevastasus kaalub üles umbusu Moskva aadressil.
Pigem õigustatakse Moskva käitumist, et leiaks vaid argumente lääneriikide vastu. Ja Venemaa välispoliitika üritab selliseid arvamusi igati elus hoida.
Siia liigitub ka väljamõeldud legend mingisuguse oktoobris 1939 sõlmitud lääne ja Moskva kokkuleppe kohta, mis justkui kaaluks üles augustis 1939 tegelikult sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti.
Tegemist on tüüpilise libaajalooga. Tegelikult sellist „oktoobripakti“ pole kunagi sõlmitud, küll on kasutatud ära eestlaste pimedat usku tundmatute autorite kirjutatud raamatute suhtes.
