Teadlane vastab: millistel tingimustel on relvastatud jõu kasutamine rahvusvahelises õiguses lubatud?
Praegu vaieldakse põhiliselt selle üle kas see kui keegi riikidest on relvastatud jõu kasutamise keeldu juba rikkunud, lubab seda teha ka teistel, ütleb rahvusvahelise õiguse spetsialist Lauri Mälksoo.
Rahvusvahelises õiguses reguleerib jõukasutamist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri ehk harta, mis võeti vastu 1945. aasta juunis, Ameerika Ühendriikides, San Franciscos. See dokument lõpetas Teise maailmasõja ning lõi maailmasõja-järgse maailmakorra. Selle suhtumine sõtta, sõja alustamisesse ning relvajõu kasutamisesse on tauniv. Selle pärast on põhikirja-harta tähtsaim norm artikkel 2 lõige 4, mis on üldine relvastatud jõu kasutamise ja sellega ähvardamise keeld riikidevahelistes suhetes.
Sellele on kaks erandit harta tekstis. Esiteks, riikidel on õigus relvastatud enesekaitsele, kui neid rünnatakse - artikkel 51. Teiseks, ÜRO Julgeolekunõukogu võib kollektiivselt vastu võtta otsuse, et lubada relvajõu kasutamist kui on ohus rahvusvaheline rahu ja julgeolek – artikkel 42.
Harta vastuvõtmisest on omajagu aega möödunud ning aeg on neid põhimõtteid testinud. Üheks probleemiks on see, et võib-olla nii nagu 1945. aastal uue maailmakorra loojad oma fantaasiates lootsid, päris nõnda ÜRO Julgeolekunõukogu tööle ei hakanud. Maailmas on olnud erinevaid inimeste tapmisi, kodusõdu ja isegi genotsiidi ning mitte keegi pole tahtnud seal sekkuda. Siis on küsimus selles, et ÜRO luba relvajõu kasutamiseks pole, kas siis riik üksinda võib midagi sellist teha – minna kuhugi sisse, kasutada relvajõudu, kõrvaldada valitsus ja lõpetada tapatalgud.
Külma sõja ajal tunti seda probleemi "humanitaarse interventsiooni" nime all: kas selline asi võiks olla ilma ÜRO Julgeolekunõukogu loata lubatud või mitte? Konservatiivsem osa maailmast –sh toona Nõukogude Liit - leidis, et mitte mingil juhul ei tohi ning alati peab olemas olema ÜRO Julgeolekunõukogu luba.
Eelpool loetletud kolmele ÜRO harta normile on iseloomulik, et tänapäeval on vaidlused nende normide rakendamise üle, kas siis tänu teatud relvastatud jõu mitteõiguspärasele kasutamisele, näiteks USA juhitud sissetung Iraaki 2003 või Krimmi okupeerimine ja annekteerimine 2014 Venemaa poolt.
Vaieldakse selle üle, kas neil sündmustel on olnud negatiivne mõju relvastatud jõu kasutamise keelule ehk siis kas on teatud doominoefekt või on kuidagi lihtsam rikkuda neid norme kui keegi teine on seda juba teinud. See küsimus on praegu poliitilistes otsustamisruumides üleval. Kuid riikide enamus ja teadlaste enamus hoiab jätkuvalt kinni sellest üsna rangest relvastatud jõu kasutamise ning ähvardamise keelust, mis on ÜRO hartas kirjas.
