Professor Mälksoo: Milline on Venemaa nägemus rahvusvahelisest õigusest?
Venemaal rõhutatakse rahvusvahelise õiguse kontekstis riigi suveräänsust, mitte inimõigusi, demokraatiast rääkimata. Viimasel ajal on seal levima hakanud ka idee, et Venemaa on eraldiseisev tsivilisatsioon, mitte aga osa Euroopast.
Nii kirjutab Tartu ülikooli õigusteaduskonna avaliku õiguse instituudi juhataja ja rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo sel nädalal Oxfordi ülikooli juures tegutseva kirjastuse Oxford University Pressi ajaveebis.
Krimmi annekteerimine Venemaa poolt 2014. aastal oli rahvusvahelistes suhetes pöördepunktiks, sest selle teoga esitas Moskva väljakutse külma sõja järel kehtinud rahvusvahelisele korrale. Seejuures on tähelepanuväärne, et viimastel aastatel on Venemaa president ja välisminister korduvalt viidanud rahvusvahelisele õigusele kui peamisele põhimõttele, millest Venemaa välispoliitikas lähtub.
See on veidi veider, sest 2004. aastal ratifitseeris Venemaa Ukrainaga kahepoolse lepingu – rääkimata 1994. aasta Budapesti memorandumist julgeolekutagatiste kohta. Viimase alusel loobus Ukraina tuumarelvadest ja vastutasuks lubas Vene Föderatsioon toetada Ukraina territoriaalset terviklikkust nõukogudeaegsetel piirialadel.
Rahvusvaheline õigus kõlab Venemaale võõrkeelena
Niisiis, kas Kremli väited selle kohta, et Venemaa toetab rahvusvahelist õigust on puhas sõnakõlks või on selle taga siiski midagi, mis esmapilgul silma ei torka? Leian, et suurriigid nii Läänes kui ka mujal tõlgendavad rahvusvahelist õigust mõnevõrra erinevalt. Rahvusvahelisest õigusest arusaamisel ja selle teostamisel mängivad kõige olulisemat rolli näiteks see, kuidas ühiskond on üles ehitatud ja mis positsioonil on riik demokraatia-autoritaarsuse skaalal.
Rääkides Krimmi tagasivallutamisest Venemaa poolt väidavad realistid kindlasti, et suurriigid just nii talitavadki – kasutavad rahvusvahelise õiguse retoorikat viigilehena, mille varjus oma võimuiha teostada.
