"Suhkruvatiplaneetide" täpsem uurimine kinnitas, et need on tõesti olemas
Hubble'i kosmoseteleskoobi abiga on teadlased saanud täpsemalt uurida väljaspool meie süsteemi avastatud uut tüüpi planeete, mis oma omaduste tõttu on saanud hüüdnime "suhkruvatiplaneedid".
Esimest korda avastati sellised planeedid Kepler 51 süsteemist 2012. aastal Kepleri kosmoseteleskoobi abiga. Kokku on süsteemis selliseid planeete kolm - Kepler-51 b, 51c ja 51 d, kuid nende koostise uurimiseni jõuti esmakordselt alles 2014. aastal. Siis leiti, et nende ruumala on suur, kuid mass võrdlemisi väike.
Hubble'iga on need esialgsed tulemused nüüd taas üle kinnitatud ning saadud ka täpsemad andmed selle kohta, millised need "kohevad" planeedid on. Kuigi planeetide massid on Maast vaid paar korda suuremad, on nende heeliumist ja vesinikust koosnevad atmosfäärid nii suured, et ruumalalt võivad need olla kuni Jupiteri mõõtu. Ühesõnaga - planeedid on oma ruumalalt suured, kuid massilt väikesed, täpselt nagu suhkruvatt.
Uurimist takistavad pilved
Seda, kuidas ja miks planeetide atmosfäärid paisuvad, teadlased hetkel selgitada ei oska. Seetõttu ongi planeedid huvipakkuvate planeetide nimekirjas üha kõrgemale tõusmas. Samas on nende uurimine keeruline - viimane katse otsida infrapunalainete abiga planeetide keemilist koostist lõppes sellega, et teadlased ei leidnud planeetide atmosfääride tõttu ühtegi keemilist signatuuri.
"See oli meie jaoks ootamatu," kirjeldas Jessica Libby-Roberts Colorado Boulderi ülikoolist. "Meil oli plaan uurida vee näitajaid, kuid me ei saanud - pilved blokeerisid lihtsalt meie vaatluse ära!"
Teadlased arvavad, et planeetide pilved koosnevad soolakristallidest ja sudust. Nende abiga ongi võimalik neid meie süsteemis olevate teiste planeetidega võrrelda. Nii on jõutud ka esimese hüpoteesini, miks just sellised atmosfäärid välja on kujunenud.
Kohevam, kui siiani arvati
Planeetide hõredus on seotud süsteemi vanusega - Kepler 51 on vaid 500 miljoni aasta vanune süsteem, meie süsteemi vanus on näiteks umbes 4,6 miljardit aastat. Planeedid olid tekkimise hetkel tähest kaugemal, kuid nüüd on ajapikku sellele lähemale nihkunud ja nende jäised pinnad on hakanud kuumuse tagajärjel aurustuma. Lõpliku aurustumiseni peaks minema paar miljardit aastat.
Planeetide masse uuriti ka transiitmeetodi abiga - planeetide tiirlemisperioodide ja nende omavahelise dünaamika vaatlemise abiga on võimalik hinnata, millise massiga planeedid on. Kepler-51 b mass ühtis varasemate mõõtmistulemustega, 51 d puhul leiti aga, et selle mass on väiksem, kui varasem mõõtmine tuvastas ning planeet on seega veelgi "kohevam".
Lisaks mudeldati, millised planeedid tulevikus välja näevad. Tähele kõige lähemal olev Kepler-51 b saab tulevikus olema Neptuuni sarnane planeet, millistest Linnutee piirkonnast puudust ei ole. Kepler-51 d, mis tähest kaugemal on, jääb aga ka tulevikus sarnaseks kummaliseks planeediks, kuigi see tõmbub tõenäoliselt kokku ja kaotab osa oma atmosfäärist.
Teadlased loodavad, et tulevikus kosmosesse saadetav James Webbi kosmoseteleskoop on võimeline ka paksudest pilvedest läbi vaatama ja välja selgitama, millest need planeedid päriselt koosnevad. Seniks jäävad "suhkruvatiplaneedid" aga jätkuvalt mõistatuslikuks.
