Šelfiliustik on liustik, mis ujub merepinnal, olles ühendatud seda toitva maismaaliustikuga. Šelfiliustikud tekivad tihti merre voolanud maismaaliustikest. Šelfiliustikku võib toita ka selle pinnale sadav ja jääks muutuv lumi. Rossi šelfiliustik on Antarktikas asuvaist tuntuim, selle pindala on umbes 10-11 Eesti oma ja see võib paiguti olla kuni kolmesaja meetri paksune.

Teadlased puurisid kuumaveepuuriga nüüd liustikusse kaks auku ja lasksid läbi liustiku kaamera ja termomeetri. Kui nad liustiku alumist poolt vaatlesid, selgus nende suureks üllatuseks, et see pole ühtlaselt sile (nagu jää sulamise puhul arvata võiks), vaid hoopis kaetud sädelevate jääkristallide kihiga. See tähendab, et liustik pakseneb altpoolt tänu tekkivale lisajääle.

Rossi šelfiliustiku tervis on keskkonna seisukohalt oluline seepärast, et kui see peaks tänu soojenevale mereveele sulama ja kaduma, pääseb soe vesi sulatama Lääne-Antarktika jääkilpi, mis on kohati kuni kolme kilomeetri paksune. Kui see jää merre jõuaks, tõuseks ülemaailmse merevee tase kolme meetri võrra. Rossi šelfiliustik ja teised šelfiliustikud on justkui stabilisaatoriteks.

Teadlased jätsid instrumendid puurauku, et järgmise paari aasta jooksul temperatuure ja hoovusi mõõta. Ehkki jäätumine näib olevat šelfiliustiku stabiilsuse seisukohalt hea märk, ei ole see siiski veel terve pilt. Teadlased soovivad välja selgitada sedagi, kas ja mil määral liustik minevikus tänu varasematele kliimamuutustele sulanud on.

National Geogprahic kirjutab, et ehkki tulemused olid ootamatud, ei tähenda see, et üldine trend oleks kuidagiviisi tagurpidine. Kliima siiski soojeneb ja NASA teatel sulab ka Antarktika jää aasta-aastalt kiiremini. Ent katastroofilise tasemega Rossi šelfiliustiku sulamist, mida peljati, praegu või lähitulevikus siiski ei toimu.